Kruvikeerajaga kuumuse vastu

Ekstreemsetes tingimustes on arvuti ülesütlemise tõenäosus suurem kui normaalsel temperatuuril ja õhuniiskusel. Meil väsis kuumade ilmadega üks toiteplokk, toiteploki ventilaator ning magnetoptiline kettaseade.

Seejuures tuleb tunnistada, et kõige hullemaks kuumaavariiks pole sugugi toiteploki (või mõne muu üksiku seadme) väsimine, vaid ventilaatori ülesütlemine -- seda ei märka kohe, vaid alles siis, kui ka midagi muud hakkab üles ütlema.

Eriti salakaval on aga see ventilaator, mis peab protsessorit jahutama (uuematel arvutitel ja Pentiumi-eelsetel võib küll ka vaid radiaatorist piisata). Harilikult algavad tuksumineku tundemärgid sellest, et arvuti üsna juhuslikul hetkel kinni jookseb, seejuures võib ta enda õigustuseks ka mõne täielikult asjassepuutumatu veateate välja käia.

Esimene arvutiparandamise reegel (ärge ise parandama hakake, soovitage parandajale) peaks seega olema see, et kahtlaselt käituva arvuti puhul tuleb kõigepealt keerata lahti paar kruvi, võtta maha kaas ja vaadata, kas protsessori ventilaator käib ringi.

Reeglina tulevad kõigepealt meelde kõik muud võimalused -- arvatavasti on keskmine tugihing selleks ajaks, kui ta kasti avab, juba mitu tundi tubli tööd teinud, installeerinud uuesti Win95 (või otsustanud, et kindlasti käiks arvuti paremini, kui minna tagasi Win311 või edasi WinNT peale) ja valdava osa tarkvarast (aga nii, et need asjad, mis teile vajalikud, ei käi või teevad seda harjumuspärasest erineval viisil).

Teine, profülaktilise arvutiparandamise reegel tuli mul kahjuks alles kuumade ilmadega pähe. Nimelt tuleks iga aasta näiteks märtsis käia kõik arvutid üle ja kontrollida nende ventilaatoreid. Samas võiks neid profülaktiliselt töödelda ka CRC valge liitium-määrde Tefloniga (aerosool, saadaval põhiliselt maaletooja juures) -- tsuts tiivikukübara alla ja laagri peale. Äratab ellu ka surnud! (Aga seda ma ei soovita, kui ventilaator juba on paha, siis oleks õigem uus osta. Ja võimalikult kallis.)