Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Müüt Eesti liberaalsest maksupoliitikast
Eesti liberaalne maksupoliitika on müüt. Äripäeva artiklis toodud võrdlustabel näitab, et Eesti tulumaksukoormus ületab isegi Rootsi ja Itaalia oma.
Märgitagu siinkohal, et vaid üksikud väljaminekud on Eestis vaadeldavad kui ettevõtluseks vajalik kulu. Nii on pea igas riigis peale Eesti ärilõuna, väliskülaliste majutamise kulu või normaalse hotelli üür ettevõtluseks vajalikud kulud.
Suur tulumaks, investeeringute tulumaksustamine ja ettevõtluseks vajalike kulude mittetunnistamine nii tulu kui ka käibemaksu aspektist, lepingute mittetunnistamine ja üksnes ülikeerukate arvete osaline tunnistamine on probleemi üks osa. Isikul on ükskõik, kuidas ühte või teist maksu nimetatakse, tähtis on, kui palju riik sissetulekust ära võtab. Ettevõtjale on ilmselt kõige koormavam omanäoliselt absurdne sotsiaalmaks, mida peab tasuma endale väljamakstud töö- ja teenustasude eest. Sotsiaalmaksu sellises vormis ei tunne isegi Põhjamaad.
Nii on igaühele teada, et juhul kui osaühingusse, mille 100% osa omanikuks on ettevõtja, laekub 10 000 krooni, siis saab ettevõtja pärast mitmesuguste maksude mahaarvamist kätte vaid 4202 krooni, seega maksukoormus on ligi 60%, mis on enam kui sotsialistlikes Põhjamaades. Meid eristab aga Põhjamaadest «ühiskondliku lepingu» mittetäitmine riigi poolt, st Põhjamaade maksumaksjad saavad kõrgete maksude eest riigilt midagi ka vastu, vähemalt korras teed, kvaliteetse arstiabi ja toimiva politsei.
Juba praegu võib kohata ettevõtjate seas suhtumist, mille kohaselt riigile üle poole sissetulekust loovutamist vaadeldakse kui ühepoolset sunniviisilist hiigelannetust tugevamale ja karistamatule lapsemeelsele isikule, kes raiskab saadud raha oma äranägemisel kallite (mängu)autode ja muu mittevajaliku soetamiseks, või siis kui tasu kehvale katusepakkujale, kes küsib küll raha, aga ei taga turvalisust, mistõttu ikkagi tuleb palgata kulukas turvafirma.
Progresseeruv tulumaks tõstaks otsese maksukoormuse üle 70%, mis ka kõige elementaarsema majandusloogika kohaselt toob kaasa kapitali ja ajude väljavoolu, nagu Olof Palme valitsusajal Rootsis. Kaasneks massiline ja kontrolli alt väljuv maksupettus.