22. juuli 1997
Jaga lugu:

Keskhaigekassa saab uue juhi

Kaks kandidaati valiti seetõttu, et esimeseks seatud Toomas Palu ei olnud nõus vastu võtma keskhaigekassa direktori ametipalka, s.o pisut üle 7000 krooni kuus. Palu palgasoov on 35 000 krooni, mis vastab tema sõnul keskhaigekassa juhi vastutuse astmele. Kui minister Palu palgasooviga ei nõustu, saab direktori koha Maris Jesse.

Keskhaigekassa direktor, kes saab ametikõnedeks mobiiltelefoni ja võib sõita 1996. aasta Toyota Carinaga, hakkab käsutama sel aastal 3 miljardit ja järgmisel aastal juba 3,3 miljardit krooni ravikindlustusmaksu.

Suuremat õigust seda raha oma tahte järgi ümber jagada tal aga ei ole, sest ravikindlustuse eelarve on riigieelarve lisa. Vähe otsustusõigust on uuel juhil ka ravikindlustuse eelarve projekti koostamise juures.

Raviteenuste hinnad paneb paika sotsiaalministeeriumi juures asuv hinnakomisjon, kuhu kuuluvad nii arstid kui raviasutuste ja haigekassade esindajad. Raviasutustega sõlmivad lepingu piirkondlikud haigekassad ja need kooskõlastab piirkondlik ravikindlustusnõukogu.

Riik on 1997. aastal tervishoiuasutuste kommunaal- ja muudeks kulutusteks eraldanud 100 miljonit krooni, kohalikelt omavalitsustelt peaks tulema 40 miljonit.

Maris Jesse on sündinud 12. juulil 1968. Lõpetanud Tartu ülikooli ravi erialal 1993. 1993--94 töötas peaministri kantseleis, 1994 oli maailmapanga konsultant sotsiaalministeeriumi juures, 1995--1996 sotsiaalministeeriumi välissuhete osakonna peaspetsialist ja 1996--1997 keskhaigekassa koolitusjuht. Maist 1997 on keskhaigekassa direktori kohusetäitja.

Tuleb selgelt defineerida ravikindlustuse ülesanded tervishoiusüsteemis -- mis jääb haigekassade, mis sotsiaalministeeriumi, keskhaigekassa ja valitsuse või riigikogu pädevusse. Praegu on ülesanded ja vastutus ebamäärased ja kohati vasturääkivad.

Pean õigeks üksikute teenuste finantseerimise asemel kehtestada komplekssed hinnad näiteks ühe haigusjuhtumi järgi. Kommunaalkulud ja jooksvad remondikulud peavad olema arvutatud raviteenuse hinna sisse, mitte tulema eraldi riigieelarvest. Sellega kaasneb muidugi raviteenuste hinna tõus.

Arvu tõenäoliselt peab vähendama, aga põhjuseks pole mitte administratiivkulude kokkuhoid, vaid vajadus paremini juhtida kallite haigusjuhtumitega seotud riske. Administratiivsetes kuludes haigekassade liitmine kokkuhoidu ei anna, sest kindlustatuid teenindavad harukontorid peavad alles jääma.

Ravikindlustusraha efektiivsemaks kasutamiseks peavad haigekassad võrdlema üksikute raviasutuste ja arstide tööd ning analüüsima analoogse teenuse kvaliteeti ja maksumust. Seega peab tugevdama analüüsi nii valitud ravimeetodite kui ka välja kirjutatud ravimite ning haiguslehtede üle.

On kasutada kaks ressurssi, ravikindlustus ja riigieelarve. Riikliku tähtsusega investeeringuteks pean õigeks investeerimist riigieelarvest.

Asutuste arvu kohta ei tahaks ma hinnangut anda. Samas on õige hoolekandeasutused selge sõnaga ka nendeks nimetada ja viia nende finantseerimine ravikindlustuse eelarvest välja.

Ma ei näe, et haigekassad peaksid lepingupartnereid valides tegema vahet raviasutuse omandivormil. Juhul kui erakapitalil põhinev raviasutus pakub kvaliteetset arstiabi, siis võimaluse ja vahendite olemasolul sõlmib haigekassa kindlasti temaga lepingu.

Toomas Palu on sündinud 24. veebruaril 1963. Lõpetas Tartu ülikooli arstiteaduskonna 1987. 1989 oli Armeenias maavärina piirkonnas arst, 1990--93 Mustamäe haigla peaarsti asetäitja. Täiendanud end Oxfordi ja Yorki ülikoolis tervishoiuökonoomika ja meditsiinisotsioloogia alal. 1993--94 haldusjuhtimise magistrikraadi õpingud USAs Harvardi ülikoolis. 1994. aastast maailmapanga tervishoiuspetsialist Washingtonis.

Mingit reformi ma korraldama ei hakka, 1992. aastal alanud tervishoiureform tuleb lihtsalt lõpule viia. Praegu on ravikindlustussüsteem tugevalt sotsiaalministeeriumi halduses kinni, aga peaks olema sõltumatum.

Raha tuleb efektiivsemalt kasutada. Roosiline aeg on läbi ja raha hulk enam nii kiirelt ei kasva nagu varem. Tuleb otsustada, kas maksta iga teenuse eest eraldi või kompleksselt. Kui palju suunata raha ravile, kui palju haiguste ennetamisele.

Pakkusin juba 1993. aastal välja, et ärge üritage Eestis täpset hinnakirja välja töötada. Vaja on ühtset kuluarvestuse metoodikat, mis kujuneks lepinguliste tööde hinna aluseks. Majanduskulud tuleks panna teenuse hinna sisse, see paneks tööle majanduslikud hoovad efektiivsuse tõstmiseks.

Allikaid on palju, nii liising, laen, humanitaarabi. Kel veab, saab riigieelarvest. Minu arvates võiks riik rahastada ehitised ja kõrgtehnoloogilised seadmed. Samas on Eesti haiglates juba piisavalt palju aparatuuri ja sinna suuri summasid investeerida pole otstarbekas.

Kui on olemas arenenud krediidisüsteem, siis väiksemad laenud saab teha pankadest. Suuri investeeringuid ja uusi haiglaid ehitada pole riigil palju vaja, investeerida tuleb haiglate ühendamisse.

Ravikindlustuse reserve ei peaks panema teenima, nendega tegelemine pole peaeesmärk.

Neid on liiga palju. Põhimõtteliselt võib kasutada sama mudelit, mis Eesti Pank kommertspankade arvu korrigeerimisel, ainult et kriteeriumiks ei ole mitte omakapitali suurus, vaid piirkonna elanike arv.

Erameditsiini vastu pole mul midagi. Lepingut sõlmides pole minu jaoks oluline, kas partner on era-, riiklik või munitsipaalasutus. Pigem on oluline see, kas ta on kasumit taotlev või mittetaotlev asutus. Kasumit taotleval meditsiiniasutusel võivad olla teised motivatsioonid kui pakkuda head teenust.

Minu põhimõte on see, et kui sõlmin erapolikliinikuga lepingu, siis ta enam midagi sinna hinnale otsa panna ei saa. Et patsient saab oma teenuse kinni makstud haigekassa arvel ja erapolikliinik ei lisa enam midagi juurde.

Jaga lugu:
Hetkel kuum