Imporditollidest teoreetilisest vaatevinklist

Kõigepealt -- neid tolle nimetatakse ka kaitsetollideks ja selle nimetuse kasutamine tõesti sobib inimestele, kes arvavad, et nad saavad nende abil midagi või kedagi kaitsta ja püüavad neid selleks ka rakendada.

Kuid sellel juhul ülejäänud inimestel sobiks ehk neid nimetada kallaletungitollideks, sest üldiselt teoreetilistes mudelites nende rakendamine mingite positiivsete arvväärtustega tingib hindade tõusu.

Nagu juba eelöeldust selgub, on sisseveotollide käsitlemisel olulised mitte ainult majanduse üldised eesmärgid, vaid ka eri sotsiaalsete gruppide, institutsioonide ja majandussektorite huvid. Seetõttu on meil otstarbekas teooriad tinglikult jagada vanadeks ja uuteks.

Vanad teooriad käsitlevad eeskätt majanduse reaalsfääris toimuvat nõudmist ja pakkumist ning uued arvestavad ka turuväliste institutsioonide ja mehhanismide tegevusega.

Üldiselt vanade teooriate alusel, täielike turgude ning ideaalse konkurentsi tingimustes ei ole majanduse parima seisundi saavutamiseks vajadust valitsuse majanduspoliitilise sekkumise järgi.

Turutõrgete, näiteks monopoolsuse, kõlvatu konkurentsi, mittetäielike turgude süsteemi jne puhul või ka mingite majandusväliste tegurite arvestamisel võib valitsuse sekkumine olla tarvilik ja selleks saab kasutada nii otseseid kui ka kaudseid instrumente.

Paremateks loetakse üldiselt esimesi, näiteks otsesubsiidiumide, sihtsoodustuslaenude jne kasutamist ning paremuselt teiseks imporditolle.

Teooriates sellisele järeldusele jõudmise üheks põhjuseks on kindlasti asjaolu, et tollid tekitavad täiendavat inflatsiooni ja majandussüsteemi usaldusväärsuse langust koos kõigi sellest tulenevate tagajärgedega. Kuid siin tuleb lisaks arvestada ka ühe või teise instrumendi rakendamisega seotud kulusid. Ranged teooriad muidugi väga paljude teguritega ei suuda arvestada.

Arvestada tuleb ka ühe või teise instrumendi kasutamise poliitilist otstarbekust, kuid see küsimus kuulub uute teooriate valda.

Protektsionismi poolt- ja vastuargumentide ühe põhjalikuma teoreetilise käsitluse tinglikult vana koolkonna raames võib leida Paul R. Krugmani raamatust «Rethinking International Trade», MIT Press, 1990. Huvitav on lisada, et mõningatel juhtudel autor püüab tõestada, nagu rahvusvahelises kaubanduses riikide vahel konkurentsi üldse ei oleks, on ainult kooperatsioon.

Uued teooriad püüavad majanduslikes tasakaaluarvutustes arvestada ka turuväliseid süsteeme ja institutsioone ning nende majanduspoliitiliste strateegiate mõju valitsuse optimaalsele käitumisele.

Selle suuna üheks viimaseks näiteks antud küsimuses on Martin Rama töö «Labor Market Institutions and the Second-Best Tariff», Scand J. of Economics 99 (2), 299--314, 1997.

Nagu juba pealkirjast näha, on selleski töös toll paremuselt teine instrument, kusjuures tõestatakse, et mitte kõigis tingimustes ei ole tolli rakendamine sotsiaalse heaolu seisukohalt otstarbekas.

Näiteks kui ametiühingud peavad valitsusega palgaläbirääkimisi tsentraliseeritult ning ratsionaalselt (nad ei nõua koogist suuremat osa, kui koogi suurus selle tõttu väheneks) ja nendes läbirääkimistes võib toimuda ka tulude ümberjaotus majandusharude vahel, siis sisseveotollide rakendamine ei ole sotsiaalselt mõistlik. Kui aga sellist olukorda ei ole, võib teoreetiline järeldus olla vastupidine.

Muidugi sõltub uutes teooriates lahendus muu hulgas ka kehtivast tulumaksusüsteemist. On selge, et mida tugevamalt progresseeruv on tulumaks, seda rohkem on niigi süsteemis tulude ümberjaotust ja seda vähem on valitsusel vaja teisi ja ka paremuselt teisi instrumente turutõrgete korrigeerimiseks.

Uutes teooriates, eriti avaliku sektori ökonoomikas, ei pruugi ka enam valitsuse eesmärgid langeda kokku sotsiaalsetega. Nimelt eeldatakse, et nii eesmärgid kui ka majanduspoliitika ja institutsioonid kujunevad majanduspoliitiliste jõudude tegevuses, mida püütaksegi mänguteoreetiliselt modelleerida, et leida sellele mängule sotsiaalselt parimaid reegleid.