Üldnõudlust tuleb hakata vähendama

Statistikaameti hiljuti avaldatud andmete järgi kasvab Eesti majandus üha kiireneva tempoga. Tänavuse I kvartali näitajad oleksid kõrged isegi Kagu-Aasia «tiigrites». Kuidas seletada praegust majandusbuumi ja kuidas sellele reageerida?

Põhjalik seletus baseeruks väga detailsele analüüsile. Arengu põhielementide väljatoomiseks piisab aga algelisematest meetoditest. Pea iga majandusõpik alustab nõudmise ja pakkumise kõveratel põhineva analüüsiga. Selle järgi võib toodangu tõusu taga olla kas pakkumise või nõudmise suurenemine.

Üldmajanduse tasemel on esimese taga tegurid, mis suurendavad majanduse tootmispotentsiaali: suurem tööhõive, suurem kapitalibaas ja/või kõrgem produktiivsus. Nõudluse suurenemise taga seisavad suuremad sissetulekud, suurem rahapakkumine ja/või kiirem krediitide kasv.

Eesti praeguse majandusbuumi iseloomust võib järeldada, et kuigi mõlemad tegurid on mängus, on domineeriv roll kasvaval nõudlusel.

Praeguse kiire majanduskasvuga kaasnevad kaks sama olulist nähtust. Esiteks -- inflatsioon küll langeb, aga on jäänud Baltikumi kõrgeimaks. Kui ajavahemikus juuni 1996 -- juuni 1997 kasvas meie THI 10,8%, olid vastavad näitajad Lätis ja Leedus 7,5 ja 7,6%. Teiseks -- Eesti maksebilansi jooksevkonto puudujäägi suhe SKTsse on üks maailma suurim ja kasvab veelgi.

Eesti majanduse suurenev potentsiaal (ehk suurem üldpakkumine) tuleb sellest, et radikaalsed reformid on lõpuks rohket vilja kandmas. Nagu igas Ida-Euroopa riigis, vähenes reformide algfaasis üldpakkumine, kuna suur osa olemasolevast kapitalist ja oskustest muutus turu tingimustes kasutuks, kuna kõik põhjalikud ümberkorraldused võivad lühiajaliselt segada olemasolevat majandustegevust jne. Nende muutuste esialgseks tulemuseks oli stagflatsioon, ehk vähenev SKT koos kõrge inflatsiooniga. Nüüd annavad reformid oma kauaoodatud tulemusi, põhimõtteliselt lubades kiirenevat majanduskasvu koos väheneva inflatsiooniga.

Kui domineeriksid need pakkumispoolsed tegurid, peaks kiire majanduskasv käima käsikäes Baltimaade madalaima inflatsiooniga ning jooksevkonto puudujäägi vähenemisega. Majanduse kasvav produktiivsus peaks suurendama Eesti ekspordipotentsiaali ja vähendama välismaa tootjate konkurentsivõimet meie turul.

Tegelikku, üsna teistsugust arengut saab kergesti seletada kiiresti kasvava üldnõudlusega. See ei vii ainult kiirema lühiajalise majanduskasvuni, vaid tõstab nii inflatsiooni kui jooksevkonto puudujäägi soovitust kõrgemale tasemele. Elanike ja ettevõtete kiiresti kasvavad sissetulekud lähevad osaliselt importkaupade ostmisele. Kasvav ostujõud meelitab ka eksporditavate kaupade tootjaid müüma suurema osa oma toodangust siseturul.

Kiire majandusareng on iseenesest tervitatav, aga sisaldab ka ohtusid. Stabiilset viieprotsendilist majanduskasvu tuleb igatahes eelistada tsüklilisele arengule, kus ühe aasta 10protsendilisele kasvule järgneb finantsturgude poolt pealesunnitud aastane paigaltammumine.

Samuti, kuigi inflatsiooni jõudmine 10,8protsendini on väga suur samm edasi, on see tase veel liiga kõrge, eriti eksportijate seisukohast. Eesti jooksevkonto puudujääk, mis oluliselt tõstab meie majanduse haavatavuse astet, ei tohiks jätta ühtegi Eesti ettevõtjat ükskõikseks.

Üldnõudluse piiramisega lööksime kolme kärbest korraga. Esiteks, vähendaksime majanduskasvu sellise temponi, mis vastab Eesti majanduse pikaajalisele kasvupotentsiaalile, vähendades seega tulevaste vastulöökide tõenäolisust. Teiseks, tooksime inflatsiooni sellise tasemeni, mida krooni fikseeritud kurss kannataks välja ka pikaajaliselt. Kolmandaks, vähendaksime impordi kasvu ja suurendaksime Eesti tootjate huvitatust eksportimise vastu.

Nõudluse piiramiseks peab valitsus veelgi tugevdama eelarvedistsipliini. Majandustsükli haripunktis võib senise tasakaalus eelarve asemel kaaluda väikest ülejääki.

Kohalikud omavalitsused peavad näitama samasugust konservatiivsust. Tähtis roll on ka Eesti Pangal, mis peab kaaluma täiendavaid meetmeid krediitide kasvu piiramiseks, juhul kui tema äsja astutud ja peatselt astutavad sellesuunalised sammud ei too selle kasvu silmnähtavat aeglustamist.

Pärast pikaajalist majanduslangust on loomulik tervitada iga teadet kiirenevast majanduskasvust. Siis tunduvad jutud majanduse mahajahutamise vajadusest eriti kentsakana.

Paraku tuleb meil harjuda mõttega, et majandus võib niisama hästi kasvada liiga kiiresti kui kasvada liiga aeglaselt.