Tarbimine pole patt

Artikkel

- Uudised
- 21. august 1997 kell 22:00
Kuula
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Tarbimine pole patt
Nimekad majandusanalüü-tikud diagnoosivad eestlaste haigestumist ostupalavikku ja hoiatavad, et kui selle nakkushaiguse tõkestamiseks midagi ette ei võeta, lendab meie pöörase kiiruse tiibadesse saanud majandusareng ühel heal päeval uperkuuti.
Äripäeva arvates pole aga suuremaks muretsemiseks ega tarbimise piiramiseks lähiajal veel erilist põhjust, sest võrreldes kasvõi meile paljuski eeskujuks olevate Skandinaaviamaadega, on siinsed inimesed siiski väikesed tarbijad, muretsedes endale ennekõike elementaarseid asju, nagu eluase, auto, külmik, pesumasin jne.
Kui riik kavatseb nüüd, kus inimestel on tekkinud reaalne, normaalsete tingimustega võimalus oma elujärge parandada, maksude ja aktsiiside näol tarbimist piirama hakata, teeb ta endale ja kodanikele karuteene.
On ju määrav osa Eesti elanikkonnast elanud viiskümmend aastat nõukogude süsteemi poolt pealesurutud võrdses vaesuses ja ei ole just õnnelik selle üle, et nende oma kauaoodatud iseseisev riik hakkab uusi võimalusi ja väljavaateid ümbernurga ülekuumenemise hirmus pärssima. Olgu siis tegemist bensiini hinna tõstmisega, uutele autodele aktsiisimaksu kehtestamisega või laenamise piiramisega.
Ei maksa ära unustada, kust meie tarbijad tulevad, on juhtinud tänasele olukorrale Äripäevas tähelepanu ka eksmajandusminister Andres Lipstok: «Tarbimine on kasvanud ju tasemelt, kus suhkrut sai talongiga. Nüüd, kus on võimalik tunda end inimesena, ei saa seda pidada tarbimisbuumiks.»
Selle asemel et minna riigieelarve täitmisel kergema vastupanu teed, kehtestades tarbimisele mitmesuguseid makse, võiks hoopis mõelda sellele, kuidas inimesi säästma meelitada.
Selleks läheks asja ette näiteks maksukoormuse vähendamine ning maksusoodustused hoiustele ja kindlustamisele. Ja ei maksa karta, et eestlane ei oska oma raha säästa -- säästude maht meie pankades on viimase aja jooksul tublisti kasvanud.
Säästmisele aitavad kaasa ka konkreetsed sammud infrastruktuuri parandamisel. Kui linnades suudetaks ühistransport viia normaalsele tasemele, loobuks nii mõnigi autoomanik tülikatest ummikutest ja parkimiskohtade otsimisest ning sõidaks bussiga, säästes nii enda kui kaaskodanike raha.
Muidugi kaasnevad tarbi-mise kasvuga ka oma negatiivsed küljed, alates juba jäätmetega seotud probleemidest ja lõpetades näiteks liisimisega, kus inimesed ei anna sageli oma tegelikest majanduslikest võimalustest endale aru.
Ka on laenamisel ja liisimisel mängus palju odavat välisraha, mis läheb küll kiiresti pöördesse, kuid kulub rohkem paneelmajade korterite või püsikaupade ostmiseks ja ei pruugi sugugi tõsta majanduse tootlikkust.
Vaatamata mitmetele kõrvalnähtudele ei ole praegune tarbimise kasv nii suur, et tuleks kehtestama hakata järjest uusi ja uusi makse. Riik võiks selle asemel kasvõi oma halduskulud kriitilise pilguga üle vaadata.
Kui tõesti kunagi tulevikus peaks tekkima tendents, et inimesed hakkavad arutult kohvimasinaid, televiisoreid ning autosid kokku ostma, küll siis jõuab piiramisele mõelda. Seni võiks tarbijal lasta rõõmu tunda uuest, vähe kütust rüüpavast autost või suvemarju jäätavast sügavkülmikust.
Hetkel kuum