Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Kas peab vähendama riigi osa metsamajanduses?
POOLT
Riik peaks metsa omanik olema selles mõttes, et ta haldab, uuendab ja kasvatab metsa ja rajab infrastruktuuri. Kuna Eestis on täiesti edukalt toimiv erametsatööstus, siis riik ei peaks nii palju sellega tegelema, sest suhteliselt nõrgalt on täidetud primaarsed ülesanded. Planeerimine on nõrk, ei arvesta tööstuse huve. Ka riik ise saab kahju.
Eestis on mindud sinnamaale, et infrastruktuure erastatakse -- elektrijaamad, sadamad, raudtee jne. Miks peaks metsatööstuses vastupidise sammu tegema.
Riigi mets võiks olla riigi omandis. Aga riik võiks rohkem tegeleda üldisemate küsimustega, vähem riske võtta. Kui riik müüks metsa oksjonitel, mille järele on alati suur nõudmine, siis ta riskiks sadu kordi vähem, kui ise metsa üles töötades. Ta võtab nii palju ettevõtlusriske ja see tingib, et ametnikke peab juurde võtma, kes reeglina ei ole riigiametis niivõrd motiveeritud, ei tunneta efektiivsuse vajadust.
Seda, et riigil jääb vahendajate pärast tohutult saamata, ma ei usu. Pooled vahendajad ja firmad maksavad tugevalt üle metsa tegeliku väärtuse.
VASTU
Metsapoliitikas on öeldud, et pool metsamaast jääb riigi omandisse ja riik ise majandab seda. Metsamaa majandamine seisneb metsa kasvatamises ja kasutamise organiseerimises. Metskonnad hakkavad kasutama kontraktoreid ja tegema riigimetsade majandamiseks vajalikke töid, kaasa arvatud kasvava metsa ülestöötamine ja väljavedamine. Oluline metsade majandamise võte on raie. Lõppraieni toimub metsa harvendamine, mille eesmärk ei ole niivõrd puidu saamine kui uuele metsapõlvele paremate kasvutingimuste loomine. Riigimets ei pea ilmtingimata eksiteerima, lihtsalt selline on poliitiline otsus. Riigimets on suur partner, temaga on võimalik rääkida suurtest kogustest. Kui lähtuda situatsioonist, et meil oleks kuskil 100 000 metsaomanikku, igaühe metsavaldus ca 10 ha, siis nendega ei saa tõsiseid lepinguid sõlmida. Stabiilse turu puhul on vaja suuri metsaomanikke. Metsa hinna madalseisu ajal, saab riik paisata turule piisavalt puitu, et tööstus saaks tootmist jätkata.