Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Üks kaup, kaks müüjat
Pigem vähem, aga paremini või palju pappi ja ruttu on kaks Eesti telekommunikatsioonituru kohal lehvivat loosungit. Ühelt poolt teede- ja sideministeerium Eesti Telekomi ettevaatliku erastamiskavaga ja teiselt poolt siseminister Robert Lepiksoni äkksööst -- ruttu maha müüa, raha teedesse, koolidesse, meditsiini.
Äripäeva arvates on otstarbekaim ja ka riigile kasulikum müüa kõigepealt erastamisagentuuri kaudu ära 51% Telekomist. Hiljem saab rahapuudusel, millele praegu Lepikson rõhub, veel osalust müüa. Siis juba kallimalt, kui praegu kõik kähku maha lükates või kartlikult pisitükikesi pudistades.
Riigil ei ole vaja tegeleda majandusega. Hoolimata sellest, kui edukas on ettevõte, ei ole riigi asi iga hinna eest enda käes aktsiate kontrollpakki hoida. Ta võib omada vähemusaktsiaid saamaks edukast ettevõttest kasumit.
Kumbki variant, ei Lepiksoni pakutud kiire ja kogu täiega müük ega ka erastamiskava järgi ette nähtud 30 protsendi Telekomi aktsiate müük ei ole kuigi põhjendatud.
Lepiksoni idee iseenesest on hea, ent rahajagamise põhimõte üdini populistlik. Tundub, et tema otsustavust on turgutanud lähenev erakonna kongress.
Omajagu veidralt mõjub see, et just Lepikson propageeris omal ajal mõtet, et ei tohi kiirustades müüa ettevõtteid, mis toodavad kasumit. See, et nii Eesti Telefon kui EMT soliidse kasumiga töötavad, vaidlust ei tekita. Meelt muutnud Lepikson hindab Telekomi nüüd ettevõtteks, millest peremehel mingit tolku ei ole.
Riik ihkab jätkuvat kontrolli telekommunikatsioonituru üle ja rõhub Telekomi strateegilisusele. 30% müümine jätab mulje, et firmast kiivalt kinni ei hoita. Müüakse osalus, raha tuleb, aga oma käsi ja mehed jäävad sisse. Välja lööb stagneerunud management'ija poliitikute kartus mingi suure ja paha omaniku ees, kes tuleb, tekitab monopoli ja riigi võimalus rahva eest hoolitseda, turgu reguleerida libiseb käest.
Kahtlemata on ka vaid 30% aktsiate ostmise vastu huvi olemas. Ometi oleks riigi seisukohalt lihtsam ja kasulikum maha müüa 51%. Müüdaks ikkagi kontrollpakki ja mitte finantsinvestorile, vaid strateegilisele investorile.
Telekomi vähemusosalus tahetakse kava järgi müüa välisbörsidel. Müües ta Londoni börsil, on võimalus, et Soome ja Rootsi riigifirmade Tele ja Telia kõrvale tuleb kolmas suur -- British Telecom või kes tahes. Uute tegijate lisandumine on alati positiivse mõjuga.
Teisest küljest ei näe põhjust, miks mitte müüa erastamisagentuuri kaudu eelläbirääkimistega avalikul enampakkumisel. Kui senine erastamine on agentuuri kaudu edukalt läinud, miks siis katsetada lõppstaadiumis uusi võtteid? Muidugi, börsil müümise idee taga võib näha ka soovi välistada uue strateegilise investori tekke.
Hüva, võib ju ka läbi män- gida riigi kardetud musta stsenaariumi. Juhtub kõige halvem ja näiteks Telia ostab kogu krempli. Traadikõne hind tõuseb mobiilsidega võrdseks. Ostma hakatakse mobiiltelefone. Sellist olukorda Radiolinja ja Q-GSM ainult ootavadki. Mingit monopoli ei teki.
Tõenäoliselt ei jää Eesti Telefon pärast kontsessioonilepingu lõppemist 2001. aastal Eestis ainsaks traattelefonside pakkujaks. Kui praegu on suudetud kolmandad tulijad turult kõrval hoida, siis vabale turule, eriti Venemaa lähedusse, nad tulemata ei jäta.