Perearstidest

Tundub, et perearstireformi puhul on sotsiaalministeerium elu sisse puhunud äbarikule, kes ise ei tea, mis ta oma eluga peale hakkab.

Kõigepealt tekitab küsimusi inimeste loendamine ja kinnistamine kindla perearsti juurde. Teatavasti need, kes eraldi avaldust perearsti valikuks ei tee, jäävad sissekirjutusejärgsesse polikliinikusse.

Samas ei ole välistatud vastupidine: inimene teeb mõõduka tasu eest avalduse kümnesse polikliinikusse ja veel mõne eraarsti juurde, sest kõik perearstid on eluliselt huvitatud vähemalt 1500 hinge kokkusaamisest. Vähemaga haigekassa lepingut ei sõlmi.

Kas keegi suudab neid dublante operatiivselt välja selekteerida, kui polikliinikute arvutivõrgud omavahel ühenduses ei ole? Tallinna tervishoiuametist selgitati, et selle töö teevad nad ise ära. Kuid kas nad jõuavad sellega valmis haigekassa lepingute sõlmimise ajaks, aasta lõpuks? Ja kes teeb patsiendi eest valiku, millise arsti juurde ta lõpuks jääb? See tähendab sadu ja sadu kirju inimestele, vastuste ootamist jne. Palju see maksma läheb?

Teine küsimuste jada on seotud eraarstidega. Haigekassa on ähvardanud, et kui eraarst ei saa 1500 patsienti kokku, siis temaga nn pearaha lepingut ei sõlmita. Sellisest eraarstist on kahju, sest ilmselt ei suuda ta oma vihastele patsientidele selgeks teha, miks ta nende ravimise eest suurt raha peab kasseerima hakkama, kui varem lubas haigekassa liikmetele tasuta ravi.

Perearstireformi eesmärk on hoida raviteenuste raha kokku selle arvel, et haiged ei jookseks korraga mitme arsti vahet. Loogiline, et sellised jooksjad ja põdurama tervisega inimesed on pensionärid ja eakamad inimesed. Oleks võinud ainult nemad üle lugeda ja kindla arsti juurde kinnistada. Oleks jäänud ära ülejäänud inimeste ja ka arstide vintsutamine.