23. september 1997
Jaga lugu:

Kurkse paljastas Ööveli-Kerdi tüli

Sõjaväelased peavad ministeeriumiametnikke militaarvõhikuteks ja need omakorda on veendunud, et mundri selgatõmbamine vähendab intelligentsusnivood pügala võrra.

Rekordiliselt kaua, kaks ja pool aastat ametis püsinud kaitseminister Andrus Öövel on pea sama kaua võidelnud kaitseväe juhatajatega. Aleksander Einselni ja Johannes Kerti, kes pole seedinud valgel hobusel paraadi juhatama kippuvat ministrit, süüdistab Öövel demokraatliku tsiviillkontrolli põhimõtete mittemõistmises.

«Praegu on üks inimene võtnud pähe, et ta on targem kui kõik sõjaväelased kokku, ja leiab, et kui inimene on pannud mundri selga, on tegu idioodiga, keda peab hakkama juhtima,» ei hoia ka Kert kaitseministrist rääkides värvi kokku.

Põhiseadus määrab kaitseväe juhataja presidendile ja kaitseministri peaministrile alluvaks. Samas pole ei president ega peaminister suutnud sundida oma uhkeid alluvaid mängumaade piiritlemisele.

See omakorda soodustab riigikaitsetippude hõõrumist, mis mõnikord ka avalikkuse ette jõuab. Tekib surnud ring, kus ministeeriumi ja peastaabi töötajad, püüdes ülemuste soove silmist lugeda, pole suutelised välja töötama korralikke lahendusi.

Öövel ja Kert aga kaugenevad teineteisest üha ja ei mahu oma viimastes avalikes esinemistes või koosviibimistel enam ühele pildilegi.

Riigikogu riigikaitsekomisjoni esimees Peeter Lorents tunnistab, et põhiseadus ei ole riigikaitse seisukohast kõige õnnestunum. Kaitsejõudude juhtimine viidi ministeeriumi alt välja sooviga vältida mõne erakonna liig suurt kontrolli riigi jõustruktuuride üle, meenutab Lorents debatte põhiseaduse loomisel.

Samas avaldab Lorents veendumust, et peastaabi ja kaitseministeeriumi rollid on võimalik terve mõistuse olemasolul jagada. Ta leiab, et paljuski tegelevad ministeerium ja peastaap paralleelselt samade asjadega, kuid on ka valdkondi, mis kummalgi puuduvad.

Kui tippjuhid ei saa kokkuleppele, tuleks nende vaadete ja asjaajamise lihtsustamiseks kasutada mõne konsultatsioonifirma teenust, lausub Lorents. «Ma olen siinsamas komisjonis kutsunud Öövelit ja Kerti valdkondi jagama, kuid tulemuseta,» lisab ta.

Johannes Kert näeb enda sõnul tema ja Ööveli vahelise tüli põhjusena lahkarvamusi kolmes põhilises valdkonnas: ohvitseride ja allohvitseride harimine, mobilisatsiooni ettevalmistamine ja juhtimisalased tõlgendused.

Seni on Öövelil õnnestunud edukalt pidurdada peastaabis väljatöötatud kaitseväe ühendatud õppeasutuste kava realiseerimist, eelistades akadeemilise tsiviilhariduse mudelit militaarsele karjääriohvitseri ettevalmistamisele.

«Ma olen hoidunud teravas toonis ministeeriumi süüdistamisest, sest meil töötavad leitnandid kohtadel kus peaksid olema pika teenistuskogemusega kolonelid. Seetõttu ei suuda ka peastaap olla paljudes küsimustes vajalikul tasemel,» räägib Kert.

Kerdi sõnul on ta pidevalt püüdnud peastaapi uusi inimesi juurde tuua, aga sellel on piir, sest väeosades teenivaid tublisid ohvitsere saab Tallinna tuua, kui neile küpsevad asendajad. «Ohvitseride väljaõppesüsteemi loomisega viivitamine ei põhjusta üksnes kriise, vaid viib krahhini,» raiub Kert.

Riigikaitse seadus on pannud mobilisatsiooni küsimustega tegelema kaitseministeeriumi, kuid Kerdi arvates tuleks seda muuta.

Kerdi versiooni kohaselt on mobilisatsiooniga tegelemine kaitseministeeriumi käes vaid selle pärast, et omal ajal ei tahtnud kindral Einseln mobilisatsioonist midagi kuulda ja ministeerium lihtsalt pidi sellega tegelema hakkama.

Eriti vastukarva on Kerdile Ööveli arusaamad käskude kulgemisest. «Operatiivküsimustes ei saa tsiviilametnik kaitseväe juhatajat juhtida. Demokraatlik tsiviilkontroll ei tähenda veel organiseeritud segadust,» leiab ta.

Tsiviilühiskond peab Kerdi sõnul vägesid kontrollima, mitte juhtima. «Minu ametisoleku ajal pole ministeerium kontrollinud ühtegi väeosa või näiteks peastaabi finantsosakonda, mis vajaks abi. Kaitseminister pole veel kordagi sisenenud minu kabinetti,» on Kert nördinud.

Öövel omakorda peab tsiviilkontrolli teostamist kaitseväe üle praegu võimatuks.

Erakonnakaaslase väidetega pole nõus Lorents: «Näiteks riigikaitsekomisjon ei ole siiamaani mitte üheski küsimuses kohanud takistusi, kui oleme tahtnud kaitsejõude puudutavaid asju vaadata, rääkida inimestega või lugeda dokumente.»

Iseasi, kas dokumentide lugemine või asjade vaatamine kaitseministeeriumi rahuldab.

Järgnev nädal, täis vaidlusi Ööveli ja Kerdi lahkumisavalduste lahendamise üle, hoiab kahe asutuse pinged haripunktil, kulutades tühikäigul riigikaitse eelarvet. «Nad jooksevad meiega võidu, ei vasta meie kirjadele, suunavad probleemid lahendamiseks valedele inimestele,» kõlavad ministeeriumi ja peastaabi töötajate vastastikused, kuid sisult identsed süüdistused.

Kui president, peaminister ja riigikogu ei vaevu jätkuvalt süüvima riigikaitse tülikatesse peatükkidesse ja piirduvad isikute üle otsustamisega Kurkse tragöödia järelduste põhjal, pole lootust tüli lõpetada.

Ehk tasuks õppust võtta Soomest, kus kirjutati kaitseministeeriumi ja peastaabi vahekorrad lahti lihtsa kolmetulbalise tabelina. Esimeses loetletakse tegevusi ja õigusakte, kahes järgnevas määratakse ministeeriumi ja peastaabiga seonduv tegevus. Selline lahendus ei tohiks olla vastunäidustatud ka eestlastele.

Jaga lugu:
Hetkel kuum