Äpardunud Fordi-müüjate lugu

Eesti-Belgia ühisfirma Belesta S.P. tegevus algas kaheksakümnendate aastate lõpul, kui belglased pakkusid võimalust tuua Eestisse kasutatud Ladasid, et neid siin müüa ja edaspidi ka remontida. Belesta S.P. omanikud olid võrdse osalusega ENSV varustuskomitee autobaas, kooperatiiv Tehno ja firma Scaldia-Volga Belgias. Viimane oli Euroopa suurim Lada-diiler.

1990. aastate alguses kutsuti Belestasse lepingu alusel tööle hilisem ASi Satwo omanik Kaidu Jalakas. Tema ettevõtlikkus ja keeleoskus olid määravad, miks Belesta hiljem Fordide maaletoomisega tegelema hakkas.

«Vaatamata lennukale algusele oli Belesta iseenesest väga keeruline firma,» räägib Jalakas. «Ma jõudsin seal olla vähemalt kolm korda peadirektori kohusetäitja.»

Belesta praegused omanikud on valdavalt välja kasvanud endisest varustuskomiteest. Osa inimesi tuli firmasse varustuskomitee alluvuses tegutsenud kooperatiivi Tehno kaudu.

Kui Belesta direktoriks sai Kalle Leet, taganes Kaidu Jalakas firmas juhtkohalt. «Leet andis mulle valida, kas hakkan tegelema Lada või Fordi projektiga,» lausub Jalakas. «Kui ma vastasin talle, et hakkan tegelema Fordiga, ütles ta mulle, et ma ei saa aru, et Lada projekt on perspektiivsem ja ei jaga autoärist üldse midagi.»

Belesta hankis endale seadmeid läbi Eesti plaanikomitee NSV Liidu plaanikomitee kaudu kliiringarvelduste alusel. Seadmed ei tulnud Belestale otse, vaid nad kanditi läbi teiste struktuuride, väidab Jalakas. «Ma sain sellest teada ja ähvardasin Belesta juhtkonda, et võtan selle vastu midagi ette,» räägib Jalakas. «Siis alles läks tõeliseks tüliks.»

Eestis käisid ettevõttega tutvumas Fordi Soome maaletooja esindajad ja Soome ajakirjanikud. Belesta juhid süüdistasid Jalakat pärast seda Soome ajakirjandusele informatsiooni lekitamises, nagu oleks mõne Belesta juhtkonda kuuluva isiku minevik olnud seotud KGBga.

«Mul sai sellest krillimisest kõrini ja ma lahkusin,» räägib Jalakas. 1993. aasta teisel poolel asutas ta firma Megastar.

Omal ajal olid Soomes autolaod, kus kehtisid tax-free ja diplomaatide hinnad, räägib Jalakas. Diplomaatide autoladu ja sealsed hinnad olid mõeldud diplomaatidele, kes läksid tööle mõnda teise riiki, tax-free ladudest osteti aga autosid teistesse riikidesse edasi müümiseks, selgitab Jalakas.

Belesta projektide käigus oli Jalakas tutvunud Illimar Maasinguga, kes müüs Ladasid Venemaale. «Ma sokutasin ta Soomes nende Fordi ladude juurde ja Maasing hakkas Venemaale ka Forde müüma,» räägib Jalakas.

AS Satwo alustas Tartus tegevust 1994. aasta alguses ja üks firma omanikke oli Illimar Maasing. Teine osanik oli offshore-firma, mille kaudu tehti Satwosse investeeringuid. Investeeringute laekumise eest vastutas Kaidu Jalakas. Esialgu müüdi Tartus autosid ühest korterist. «Tol perioodil läks Satwol hästi, korterisse ehitatud kaupluses müüdi varuosi ja maja ees autosid,» räägib Jalakas. «Kulusid praktiliselt polnud, kuid müük toimis.»

Lisaks autode müümisele tuli Satwol hankida ka varuosi. Belesta käest polnud võimalik osta, samas ei saanud varuosi ka neist mööda osta, tunnistab Jalakas. Varuosade saamiseks tuli Tartu firmal hankida diilerikood, mis tähendas sisuliselt lepingut Soome Fordiga.

Kaidu Jalakas ütleb, et soomlased nõudsid Satwolt, et neil kui Fordi- diileril peab olema oma maja ja muu taoline. Vastasel juhul lubati leping katkestada, väidab Jalakas.

Uue autopaviljoni ehitamine tähendas, et tuli võtta kohe pangalaenu, räägib Jalakas. Satwo tollane tegevjuht Illimar Maasing ütleb, et osa laenust võeti Forekspangast, millega pank kaasati automaatselt firma omanikeringi.

Forekspanga arendusdirektor Jens Haug ütleb, et pank ostis 35 protsenti Satwo aktsiaid kolme miljoni krooni eest. Illimar Maasing lisab, et Satwole tuli kaela küllalt suur laenukoormus, mis sai firmale hiljem saatuslikuks.

Fordi keskuse rajamine Tartusse maksis ligi 16 miljonit krooni. «Arvestades turu nõudlust oli nii suur investeering enneaegne,» väidab Maasing.

Jalakas räägib, et Satwo esialgne äriplaan oli müüa Forde ainult Tartus, kuid sellega polnud nõus Fordi maaletooja Soomes, kellega oli sõlmitud diilerleping. Soomlased nõudsid, et Satwost saaks Lõuna-Eesti diiler, mis oli viga, lausub Jalakas.

Ajal, mil Satwo uus maja hakkas valmima, süüdistas maksuamet firmat kuni 2,9 miljoni krooni suuruses maksupettuses. «Tegelikkuses oli kõik see absurd, sest meilt nõuti teistkordset käibemaksu eraisikute nimele maaletoodud autode eest,» väidab Jalakas.

Illimar Maasing lisab, et süüdistuse esitamise ajal juhtis maksuametit Terminaatori hüüdnime pälvinud Ardo Ojasalu. Maksuameti esindajad olid õhku täis ja lootsid, et kõik läheb kiiresti, räägib Maasing.

«Maksuameti järgmine peadirektor Kalev Järvelill tunnistas mulle, et ta ei näe võimalust seda protsessi võita,» räägib Maasing praegu. «Rahvusvahelistest kaubandusreeglitest lähtuvalt oli Satwo tegutsenud õigesti,» lisab ta.

«Asi summutati lõpuks,» räägib Maasing. Praegu töötavad paljud Satwot süüdistanud inimesed Belestale lähedalseisvates firmades, väidab Maasing.

Satwo kehv majanduslik seis selgus 1996. aasta sügiseks, kui firma hakkas koostama käesoleva aasta eelarvet. Kaidu Jalakas üritas saada Forekspangalt laenuintressi alandamist, kaubelda Fordilt autode sisseostuhind alla 1,5 protsenti ja otsida kulude kärpimise võimalusi.

Kui selgus, et Satwo on pankroti äärel, otsustasid teised omanikud pakkuda Illimar Maasingule müügijuhi kohta sama palgaga, mis ta teenis direktorina. «Ma ei eita, et ma oleks võinud midagi paremini teha, kuid suured finantskohustused ja väike autode ostmine ei jätnud eriti palju võimalusi,» räägib Maasing.

Selle peale müüs Maasing oma osaluse Satwos konkurendile, OÜ-le Belesta. Samamoodi talitas ka Forekspank. «Kõigepealt müüs oma osaluse pank,» väidab Maasing.

Maasing lausub, et oli tekkinud olukord, kus Forekspangal polnud enam huvi Satwosse investeerida ja teistel omanikel olid tekkinud rahalised raskused.

Kaidu Jalakase väitel oskas Maasing müüa Belestale rohkem aktsiaid, kui talle endale tegelikult kuulus. «Kuna nad ka pangaga kahepeale ei saanud üle kahe kolmandiku aktsiatest, kombineeriti puudu olev osa juurde,» väidab Jalakas. Belesta omandas kokku üle 66 protsendi Satwo aktsiatest.

Illimar Maasing põhjendab nii suurt aktsiaosalust sellega, et Satwo oma töötajatel oli õigus osta ettevõtte aktsiaid. Käesoleva aasta alguses ostiski osa töötajaid ettenähtud aktsiad ära, väidab ta. Selle kaudu tekkisid Maasingu kinnitusel lisaaktsiad, millega Belesta saavutas hiljem kaks kolmandikku Satwo aktsiatest.

Belesta ennistas Illimar Maasingu tagasi Satwo tegevjuhi ametisse, kuid Maasing eelistas ise mõne aja pärast lahkuda. Belesta tegi talle ettekirjutusi, mille kohaselt oleks ta pidanud käendama kogu firma tegevust oma isikliku varaga.

Seejärel müüs Belesta maha Satwole kuulunud kinnistu ja hoone, vallandas töötajad ja ütles lahti Satwo diilerilepingu Fordiga.

«Belesta oli juba Satwo sünnist saadik huvitatud firma ülevõtmisest või tema tegevuse takistamisest,» väidab Maasing praegu. Maasing lisab, et Belesta soovis sõlmida diilerilepingut otse Ford Motor Corporationi Euroopa esindusega, mille tulemusena oleks kadunud Soome Fordi maaletooja võetav vahendusprotsent kauba pealt. See oleks autode hindu Eestis langetanud.

Soomes Fordide maaletoomisega tegeleva OY Ford AB esindaja Hasse Svensson lausub, et praegu ei kavatse nad Eestis uusi diilerilepinguid sõlmida, sest nad on Belestaga rahul. «Loomulikult sooviksime müüa Eestis rohkem Fordi toodangut,» lisab ta samas juurde.

Kaidu Jalakas on tänaseks automüügiärist loobunud ja juhib autohooldusseadmete maaletoomisega tegelevat firmat Megastar. «Eelkõige olen ma nüüd saanud nii vanaks ja targaks, et ei soovi selle alaga pärast läbielatud kogemusi enam tegeleda,» ütleb Jalakas.

Illimar Maasing töötab Tartus Mazdade müügiga tegelevas ASis Esma Auto.