19 oktoober 1997

Kuhu voolavad naftajõed?

Sellele küsimusele otsisid vastust hiljuti Jurmalas peetud rahvusvahelisest seminarist «Venemaa ja SRÜ riikide nafta ja naftasaaduste Baltimaade kaudu eksportimise väljavaated» osa võtnud nafta eksportijad, importijad, transportijad ja eksperdid.

Üldise arvamuse kohaselt valitseb Baltimaade naftatransiiditurul praegu buum. See on arusaadav, sest nafta ja naftasaaduste eksport annab umbes poole Venemaa valuutatuludest ning samal ajal on Venemaa jt SRÜ riikide siseturul tootmise vähenemise tõttu naftanõudlus kahanenud. Nafta eksport on 1992. a 66 mln tonnilt kasvanud 102 mln tonnile 1996. a ja 54 mln tonnile tänavu esimesel poolaastal.

Nafta eksport toimub kolmes suunas: üle Läänemere (15% kogumahust), Sõpruse juhtme kaudu (41%) ja Musta mere sadamate kaudu (44%). Kuid naftasaaduste puhul on Läänemere ja Musta mere kaudu veetavad mahud täiesti võrreldavad.

Naftasaaduste transiidiveo buum on seotud negatiivsete ilmingutega Venemaa majanduses. Ehkki tootmise langus on peatatud, on energia tarbijad jätkuvalt võlgu tootjatele ning nafta tootjatel ja töötlejatel on omakorda riigile 30 triljonit rubla maksuvõlga. Järelikult pole tootjatel huvi siseturul müüa, mistõttu esimesel poolaastal kahanes bensiini müük 13,4% ja masuudi müük 6,7%.

Võlaprobleemi teravnemise tõttu on Venemaa valitsus vähendanud ekspordipiiranguid ja lubanud naftafirmadel minna otse välisturule, tingimusel, et nad vähendavad võlgnevust eelarvesse.

Lisaks alandas transpordiministeerium nafta ja masuudi raudteel vedamise tariifi 25%, kui vedu ületab 2500 km. 1998. a I kvartalis on kavas tariife veel 17--20% võrra vähendada. Need abinõud muudavad nafta ja masuudi vedamise raudteel rentaabliks.

Nii polegi midagi imeks panna, et nafta ja naftasaaduste transiitvedu läbi kõigi Balti sadamate on suurenenud. Põhiküsimuseks on nüüd: kui kaua see buum kestab?

Seminaril esitasid lähi- ja kaugperspektiive nii Vene kui lääne eksperdid. Üldtendentsides langesid seisukohad ühte.

Venemaal on maailma ühed suuremad naftavarud (13%), kuid halb nende varude struktuur. Venemaa kütuse- ja energeetikaministeeriumi andmetel on pooled algsetest varudest juba ammendatud. Uued leiukohad on järjest väiksemad, vähetootlikumad.

Lähiajal saab naftatootmist hoida ja isegi suurendada vanu puurauke taashõlvates.

Keskmises ja pikaajalises perspektiivis saab käiku anda juba avastatud uued ja rikkalikud leiukohad (Timaani-Pet?oora) ning otsida ja hõlvata uusi leiukohti Siberis, Põhja ja Kaug-Ida meredel. Kui arvestada kõiki tegureid, siis kuni aastani 2010 Venemaal naftatootmine eriti ei kasva. Kui 1995. a toodeti naftat ja gaasikondensaati 306,8 mln tonni, siis aastaks 2010 ei kasva see üle 350 mln tonni.

Ei prognoosita ka nafta ja naftasaaduste ekspordi olulist kasvu. Maailmapanga hinnangul saab Venemaast XXI sajandi algul maailma üks kiiremini arenevaid piirkondi ning järelikult kasvab siseturu vajadus nafta ja naftasaaduste järele. Seega jääb Vene naftaeksport aastal 2000 1995. a tasemele ja aastal 2010 kasvab 15--18%.

Venemaa on ka juba ise hakanud naftatöötlemisele rohkem tähelepanu pöörama. Tänavu suurendati Ufaa tehases masuudi töötlemise võimsust 4 mln tonni võrra ja koostatakse Kiri?i tehase rekonstrueerimise projekti.

Seetõttu ei maksaks Baltimaadel eriti loota Vene naftatransiidi kasvule, välja arvatud Timaani-Pet?oora leiukoht, ning masuuditransiit väheneb kindlasti. Järelikult transiidinõudluse kasvu nagu varem ei toimu.

Hetkel kuum