Värvisüsteem aitab maailma tunnetada

Elu on raske värvideta ette kujutada, need aitavad tunnetada maailma. Kuid värvid ei eksisteeri omaette, vaid inimene tajub neid tänu valgusele ja inimsilma ehituse iseärasusele. Inimsese taju mõjutab ümbritsev loodus, seepärast suudab eestlane näiteks nautida terashalli merd ja halli taevast selle kohal. Kõige enam imetletakse looduse värvikombinatsioone, mis tunduvad täiuslikena.

Nagu muusikas on noodid, nii on värvidel toonid. Kuid värve kirjeldada on äärmiselt raske. Proovige näiteks tuttavale kirjeldada mõnda spetsiifilist värvitooni. Probleem luua värvisüsteem, mis on kõigile üheselt mõisetav, on vaevanud inimkonda pikemat aega. Parimaid lahendusi siinkohal on loomulik värvide süsteem NCS (natural color system), mille idee pärineb saksa füsioloogilt Ewald Heringult juba 1870. aastast, kuid selle väljaarenduseni jõuti alles 1970. aastatel Rootsi värviinstituudis. Siis süsteem dokumenteeriti ja võeti värvistandardi aluseks. Inimese loomulikule värvitajule tugineva värvistandardi järgi lõid värvitootjad omakorda toonimissüsteemid. Tuntuim toonimissüsteem, mille järgi toonib värve ES Sadolin, kannab nime Tintorama. Kui te oskate lugeda Tintorama värvikeelt, siis saate aru, et S 1020 Y 50 R on just selline kollakasroosa Äripäeva värvitoon, milles 10% musta, 70% valget ja 20% kromaatilist värvi ja lisaks võrdselt 50% punast-kollast. Milliseid võimalusi pakub Tintorama ja kuidas värvisüsteemi kasutada, sellest edaspidi.