Ühispank osales EBIFi tehinguis

1993. a teisel poolel avas Ühispank kontori Tartu maanteel Jevgeni Klimovi ja Edgar Künnapuu arvukate firmade vastas teisel pool tänavat. Samal ajal tuli mängu ka Lantinite perekond. Piret Lantin osutus tegijaks vastavatud Ühispanga kontoris, Margus Lantin ASis IFM ja Priit Lantin ASis HtM Börs.

Kuni selle ajani hoiti EBIFi raha neljas pangas. Pärast nimetatud pangakontori avamist suunati kõik raha Ühispanga käsutusse. Kohe käivitus ka investorite ettekavatsetud petmine.

Alates 25. oktoobrist 1993, üks päev enne konto avamist Ühispangas, hakati investoritelt vastu võtma sularaha kontole 80308. See, et raha saadi vastu võtta kontole, mida polnud veel avatud, kuulub pangandusliku hiromantia valdkonda.

Veel huvitavam on nimetatud sissemaksete vormistamise mehhanism. Maksekorraldused on enamikus täitnud üks ja sama isik. Tehti aga üks pisiviga, maksja lahtrisse ei märgitud mitte maksja, vaid ASi IFM nimi. Pank maksja ja tema allkirja identsust ei tuvastanud.

Sellist trikki tehti 1993. aasta lõpus mitmekümne investeerijaga kogusummas ligi viis miljonit krooni.

11. jaanuarist 1994 muutusid sularaha sissemaksete vastuvõtmised pangas puhtalt kelmuslikeks.

EBIFi seaduslik haldur AS IFM omas pangas kontot 80308. Alates 11. jaanuarist suunati raha firmasse I.F.M. ja tema arveldusarvele 81038.

Seda tehti järgmiselt. Sissemakset tegema tulnud investorile ulatati pangas täidetud sularaha sissemakse korraldus, mille IFMiga lepingu sõlminud investor allkirjastas. Mitte keegi ei saanudki panna tähele, et IFMi ärinimesse olid tähtede vahele ilmunud punktid ja et see midagi tähendas.

Raha suunati sellisel moel EBIFiga mitte mingit sidet omava varifirma kontole.

On alust arvata, et seda ei teadnud ka Jevgeni Klimov ja tema meeskond, sest kuni 19. jaanuarini 1994 sõlmiti investorlepinguid ASi IFM nimel.

Arvelduskontot 81038 käsutas kaks juriidilist isikut IFM ja I.F.M. Kuigi pank avas arveldusarve ASile I.F.M., tegi pank ise ainult ühel korral tagasimakse sellele arveldusarvele. Pank suunas raha ASile IFM, kuid aktsepteeris konto omanikuna kaht firmat.

Välja on ilmunud dokumendid, kus selle konto allkontolt saadeti ?veitsi 78 000 USA dollarit ligi neli kuud varem, kui konto üldse avati. See annab alust järeldada, et nimetatud konto käibekirjeldusi on hiljem kohendatud.

Eeltoodu annab alust arvata, et 1994. a algul võeti EBIF Klimovi käest lihtsalt ära. Klimov muutus sümboliks. Seda tõendab ka asjaolu, et sajad maksekorraldused, sh ?veitsi, Londonisse jm, on pangast välja saadetud Klimovi allkirjata. Neil puuduvad üldse allkirjad.

Eeltoodust ei maksa teha järeldust, et Klimov oli süütu. Tema kindlustas ärakanditud raha raamatupidamisliku põhjenduse. Nii kirjutati endise armeenlasest madruse arvele, kellel ei olnud Eesti sissekirjutust, enam kui 12 mln krooni. On tuvastatud, et osa allkirju võlanõuetele saadi vägivaldseil meetodeil.

Meid esindava Aivar Pilve advokaadibüroo vahendusel on peetud kohtumisi ja kirjavahetust. Pank on valinud venitamistaktika. Kuigi oleme läbirääkimisteks endiselt valmis, pole see meile primaarne. Panga venitamise tõttu olime sunnitud algatama kohtuprotsesside seeria.

1994. ja 1995. a oli fondi sularahakassas segamini kaks firmat. Sama oli pangas. Täpselt nii käitus ka riik. Näiteks ASile I.F.M. anti fondide haldamislitsents, see litsents võeti ära aga ASilt IFM.

Selgust tuua oleks ülilihtne. Oleks vaja välja selgitada, kes kõrgetest rahandusministeeriumi ja panga töötajaist ning millise raha eest ostis tol perioodil näiteks Ühispanga aktsiaid.