Eesti ettevõtete laenuvajadus võib väheneda

Räägitakse majanduse mahajahutamise vajadusest. Paraku pole veel kõik arvutused valmis, et võiks teha järeldusi, mida see kaasa toob. Selge on üks -- ettevõtete müügi kasvutempo alaneb --, kuid millist mõju avaldab see pankadele, investoritele ja kogu majandusele, need probleemid alles vajavad selgeksrääkimist. Ja mitte ainult rääkimist, vaid ka tõestamist arvutuste varal.

Võtame arvutuste aluseks ühe keskmise Eesti ettevõtte, mille netomüük aastas on 3 miljonit krooni ja mis viimastel aastatel arenes hoogsalt, s.o müügi kasvumääraks oli isegi 10--20% aastas.

Ettevõtte tegevustulukuseks (M, profit margin) on 3,8% ja säilitatava tulu määraks (b?) 50%. Peale selle iseloomustab antud ettevõtet suhteliselt kõrge varade ja müügi suhtarv (A/S), s.o 66,67%, ning spontaanselt tekkiva võla ja müügi suhtarv (L?/S) s.o 6,67%.

Oletame nüüd, et ettevõte, mille müük möödunud aastal oli 3 000 000 krooni, kavandab järgmise aasta müügi suurenemiseks vaid 3,21%. Vaatame, mis juhtub täiendava finantseerimisvajadusega (AFN, additional funds needed), kasutades üldtuntud valemit:

AFN = (A/S) DS -- (L?/S) DS -- MS1 (b?), kusjuures DS = (S0)(g).

Edasi vaatame, mis juhtub siis, kui ettevõtte müük kasvab järgmisel aastal 20%, 10%, 0% või hoopis -10%, ning saadud arvandmetega täidame juuresoleva tabeli.

Kui müük suureneb tõepoolest vaid 3,21%, siis ettevõte praktiliselt täiendavat välist finantseerimist ei vajagi. Kui ettevõtte netomüük kasvab vähem kui 3,21%, siis hakkab tal tekkima hoopis finantseerimisülejääk. Näiteks kui järgmisel aastal ettevõtte müük hoopis väheneb 10%, siis võib ta pangale tagastada 230 000 krooni, sest seda raha pole tal enam lihtsalt vaja. Edasi arvestagem aga olukorraga, kus Eestis töötab kümneid tuhandeid ettevõtteid, mille omavaralisus pidevalt kasvab (praegu on meie ettevõtete omakapitali osatähtsus üle poole finantseerimisstruktuuris) ning laenuvajadus järsult väheneb.

Samal ajal aga pangad lubavad oma investoritele (aktsionäridele, hoiustajatele) üha kõrgemat tulu ning investorite nõutava tulunormi rahuldamiseks peavad nad omakorda tõstma väljaantavate laenude intressimäära.

Tulemuseks on pankadevahelise konkurentsi teravnemine, laenuintressimäärade mõningane langemine ning pankade kasumi vähenemine. Kõik see peegeldub momentaanselt aktsiate hindades, investorite närvilisuses, aga võib-olla ka majanduse seiskumises, kinnikülmutamises. Seega majanduse mõningase mahajahutamise resultaadiks võib olla hoopis liigne ülejahutamine, külmumine.

Kokkuvõtteks peab rõhutama, et meil pole kogemusi Eesti majanduse arengustsenaariumide (nõrk, keskmine, kuum) prognoosimiseks, mis oleksid vabad poliitikute emotsioonidest ja tugineksid paljuvariandilistele arvutustele ning sobivatele hindamiskriteeriumitele. Praegu tundub, et Eesti majandus areneb nõrga stsenaariumi kohaselt, mille lõpptulemused on võrreldavad ehk krahhiga, mis järgneb pärast buumi. Ilmselt peaksime toetama keskmist arengustsenaariumi (kasvuga 8--12% aastas).