Ohtlik nostalgia

Eelmine Eesti Vabariik on meile omajagu ilusat nostalgiat pakkunud. Paraku kipub eesti-ajal-ju-oli-põhimõte teinekord totraks ja tarbetukski muutuma.

Keegi ei ole mulle veel usutavalt suutnud selgeks teha, millist tolku võiks Eesti riigil ja rahval olla kaitseliidust. Omal ajal oli see ehk õigustatud, kui igal õigel eesti mehel püss padja all peitus. Vaenlase maaletulekul võis sest tukist ka abi olla. Praegu sellist sõda enam ei peeta. On vaevalt usutav, et vähegi tõsiselt Eestit okupeerida sooviv agressor köhimagi hakkaks meie kodukootud püssiplärtsutajate peale.

On kaks seltskonda, kellele minu arvates kaitseliit vajalik on. Üks on kunagiste struktuuride järgi nostalglejad. Teine aga need, kes oma täisväärtuslikkuse tõestamiseks peavad tingimata tukist tuge otsima. Kaitseliitlased on tõestanud, et nad relvadega eriti midagi mõistlikku ette võtta ei mõista. Kui tukid on igas kodus, kasutatakse neid arvete klaarimiseks või tabavad kuulid süütuid inimesi. Kui aga ühises kapis, ei viitsita neid valvata ja nad pannakse pihta.

Kaitseliidu liikmete tegevus näitab, et mingit kaitset sest tsunftist küll oodata ei ole. Vastupidi -- ohutunne suureneb. Ei tea ju nende puhul iial, mis võib juhtuda.

Totaalkaitse kontseptsioonist kinni hoidev riik on seni kaitseliitu soosinud. Annab teisele rahagi. Nüüd süüdistab kaitseliit riiki -- rahaeralduste vähesuse tõttu pole Harju malev suutnud relvade kaitset tagada. «Kui riik on andnud meile relvad, siis peaks ta midagi tegema ka selleks, et kindlustada nende mitte sattumine valedesse kätesse,» ütles Harju maleva pealik Andres Sikka. Millegipärast arvan, et nad on juba ammu valedes kätes. Riik võiks rahvale teene teha -- relvad kaitseliidult ära korjata ja liit laiali saata. Hoiaks raha kokku ja rahvalgi rahulikum elada.