Kas professori järeldused on ikka õiged?

Professor Vambola Raudsepp esitab huvitava makromajandusliku mudeli: ettevõtete müügikäibe stabiliseerudes või vähenedes üldine laenuvajadus väheneb. Suureneb pankade konkurents, mis viib intressimäärade vähenemiseni, pankade kasumite ja aktsiakursside languseni. Sellest omakorda võib tuleneda majanduse seiskumine, külmumine, krahh.

Väide, et käibe alanedes laenuvajadus väheneb või tekib nn finantseerimisülejääk, on tõene lühiajalise finantsplaneerimise puhul. Tõepoolest, planeeritava perioodi varad peavad olema kaetud kapitaliga. Kui müük väheneb või stabiliseerub, võib tekkida raha ülejääk, kuna kaubavarud, debitoorsed võlgnevused jm aktivad on otseselt seotud finantsallikatega, st laenude ja omakapitaliga. Selles situatsioonis ei vaja ettevõte -- piisava omakapitali olemasolul -- arvelduskrediiti või tagastab lühiajalised võlad.

Paraku ei saa lühiajalise finantsplaneerimise valemeid kasutada strateegiliste majandusprognooside või pikaajaliste plaanide tegemisel. Eesti firmadele on praegu tõepoolest iseloomulik müügi ja kasumi kasvutempode vähenemine. Ometi ei ole paljudel firmadel võimalik säilitada ja suurendada taset, tegemata investeeringuid aktivatesse, mis toodaksid efektiivset tulemust ka pikemas perspektiivis.

Arvatavasti on järgnevate aastate märksõnaks restruktureerimine. Ettevõtted vajavad raha (ka laenu) selleks, et rajada ja renoveerida tootmishooneid, uuendada tehnoloogiat ja sisseseadet jm. Ilmselt hakkavad liisingufirmad rohkem tegelema sõiduautode asemel tootmisliinide ja masinate finantseerimisega. On raske uskuda, et ettevõtjatel piisab uute investeeringute katmiseks ainult omakapitalist.

Seega ei ole laenuvajaduse vähenemine kuigi usutav. Pigem toimuvad muutused laenude iseloomus. Kui müügikäibed lähiperioodil ei suurene, võib väheneda vajadus arvelduskrediidi, faktooringu vm lühiajaliste laenuinstrumentide järele. Samas need firmad, kes planeerivad ekspordi suurendamist või müügivõrgu arendamist, vajavad pikaajalist laenu investeeringute rahastamiseks.

Lähiaastatel võib toimuda müüginäitajate stabiliseerumine või isegi tagasiminek, kuid paari aasta pärast algab uus tõus selles majandussektoris, kus languse perioodil jõuti teha vajalikud investeeringud.

Ka eraisikute rahavajadus ei ole kuhugi kadunud. Elamuehitus toimib praegu minimaalsel tasemel. Samas on elamute renoveerimise ja uute ehitamise vajadus ilmselge. Kui intressid langevad, jätkub eluasemelaenude võtmine ja kinnisvaraarenduse rahastamine laenukapitaliga.

Professor Raudsepp viitab, et pankade edukusest sõltub majanduse tulevik. Väidetavasti viib pankadevaheline konkurents intressimäärade mõningasele langusele, mille tõttu pangad teenivad vähem kasumit. See peegelduks pankade aktsiate hindade languses, investorite närvilisuses ja lõpuks -- väidetavalt -- majanduse kinnikülmumises. On see ikka nii?

Ülikasumeid teenivad pangad ei ole majandusmaastiku igavene nähtus. Hoopis normaalsem on see, et üldise majandusolukorra määravad ära tootjad ja teenindajad, eriti aga eksportivad ettevõtted. Pankade omavaheline konkurents ning intressimäärade langus ainult kiirendab majandusarengut, mitte aga ei pidurda seda.

Makromajanduslikud protsessid on ikka rohkem seotud reaalseid väärtusi loovate ettevõtetega, nendevaheliste raha- ja kaubavoogudega, mitte aga aktsiate hindade tõusu või langusega pangasektoris.