Preemia on saavutuste hind

Pirita linnaosavanema Monika Salu lahke preemiajagamine endale ja al-luvatele on vaid üks näide riigiasutustele iseloomulikust põhjuse-leiab-alati-stiilis premeerimismentaliteedist. Sõltuvalt raha olemasolust ja ametkonna juhi leidlikkusest võib lisaraha jagada nii õppeperioodi alguse, võidupüha, jaanipäeva, emade-isade- jm päevade puhul. Jõulud ja vabariigi aastapäev on niivõrd elementaarsed, et neil puhkudel preemiata jätmisega võib ära teenida töötajate sügava nördimuse.

Äripäev leiab, et preemia peaks olema siiski midagi erakordset.

Premeerimine on õigustatud siis, kui töötaja on end ületanud, teinud oma tööd senisest paremini. Riigiasutustes on see paraku moondunud regulaarseks lisapalgaks. Ja lisakuupalku on võimalik aasta jooksul 6--7 korda välja maksta.

Üks loogika on muidugi selline, et 2000--3000kroonise palgaga ei meelita ühtegi inimest riigitööle. Nii annab avaliku teenistuse seadus ning määrus riigitöö tasustamise kohta asutuse juhile suhteliselt vabad käed preemiate ja lisatasude maksmisel. Kui vaid jätkub palgafondi.

Palgafondi tavaliselt jätkub, sest see määratakse töökohtade arvu järgi. Üldjuhul on aga osa töökohti komplekteerimata, mis annab asutuse juhile mängumaa. Mida suurema palgafondi suudab kantsler või ametkonna juht teha, seda hinnatum ta on. Nii koosneb riigitöötaja sissetulek reeglina palgaastmestikuga kindlaks määratud põhipalgast ja n-ö täiendavate tööülesannete eest määratud lisatasust. Kui lisatasu sõltuks tõesti mingisugustest lisaülesannetest või täiendavast tööst, oleks see mõistetav. Praegu on aga lisatasud ja preemiad vahend inimese meelitamiseks riigitööle.

Nõukogude ajal sai mõnel pool preemiat ka selle eest, et sa töö ajal purjus ei olnud või väga palju tööluuse ei teinud. Praegu on preemia muutunud eeltingimuseks, et üldse tööle tuldaks.

Toimetus teeb riigiasutustele ettepaneku lugeda kokku, kui palju on saadud palka, preemiaid ja lisatasusid, ja kehtestada töötajatele aastapalk. Kaotada ära nn igal juhul lisatasu maksmine.

Kui inimene teeb normaalse tööaja jooksul ära oma normaalse töö, makstakse talle ettenähtud palk. Pikka aega komplekteerimata töökohad näitavad kas asutuse juhi oskamatut kaadripoliitikat või siis seda, et neid töökohti ei ole vaja.

Toimetusel ei ole midagi premeerimise kui printsiibi vastu, ent preemiat tuleb käsitleda eelkõige kui hinnangut töötaja saavutustele, mitte aga kui tema töölhoidmise vahendit.