Ellujäämiskursus number kaks

Millist kasu me sõdimisest saame? Meie arstid ja sõjaväelased saavad oma oskused pärissõjas proovile panna. Me saame katsetada sõjatehnikat. Me ei jää maha lätlastest, kes kavatsevad ka oma sõdurid Pärsia lahe piirkonda saata. Samuti näitame ennast NATO-le ja võib-olla saame seetõttu kiiremini selle organisatsiooni liikmeks.

Ükski nendest loetletud plussidest ei ole aga nii tugev, et õigustaks Eesti sõjaväe sekkumist Pärsia lahe konflikti. Kui arvestada meie riigi suurust, rahvaarvu ja elatustaset, siis on Iraagi vastu sõtta minek mõtlematu tegu.

Meie rahvas on selleks liiga väike, et võiksime riskida saja professionaalse sõduri ja arsti elu või töövõime kaotamisega. Meil ei ole sõdimiseks ka piisavalt raha. Need miljonid kroonid, mis kuluvad sõdurite ja arstide Pärsia lahe piirkonda lähetamisele, on võimalik palju kasulikumalt ära kulutada.

Eesti riigi vaesusest ja riigijuhtide ükskõiksusest oma kodanike vastu annab tunnistust kasvõi see, et samal ajal, kui president Lennart Meri juhitav riigikaitsenõukogu otsustas saata Pärsia lahe äärde katastroofimeditsiini rühma, otsustas Läti anda Eesti HIV-viiruse kandjatele tagastamatut abi ravimite ostmiseks.

Iraagi ja teiste islamiriikidega sõdimine tooks endaga kaasa ohu, et sõda kandub terrori näol Eestisse. Siis, kui mõni Iraaki toetav äärmuslik rühmitus Eestis näiteks paar haiglat või koolimaja õhku laseb, on hilja seda otsust muuta.

Tõenäoliselt oli sõjas kaasalöömise otsuse üheks põhjuseks eile alanud president Meri Suurbritannia visiit. On ju väga hea pärast kohtumist Suurbritannia valitsusjuhi Tony Blairiga ajakirjanikele öelda, et üheks põhiteemaks oli Pärsia lahe kriis ja Eesti, Suurbritannia ning USA sõjaväelaste koostöö selle lahendamisel.

Lennart Meri käivitatud PR-kampaania hinnaks on aga inimelud. See on liiga kõrge tasu selle eest, et üks väikeriik figureeriks mõni aeg maailma ajalehtede esikaantel.