Püramiid(id) on finantsvõrrandi võõrlahend

Kui pikk on investorite mälu? Kui me oskaksime sellele küsimusele vastata, saaksid vastuse ka muud küsimused, nt kui pika aja pärast tekib Eestis järgmine püramiidskeem. Või, miks ka mitte, kordub börsibuumi ajalugu.

Investorite-hõlptulu lootjate mälu on umbes kaks aastat pikk, sest niipalju kulus aega Jevgeni Klimovi investeerimisfondide kokkuvarisemisest EAG Autokeskuse püramiidi tekkimiseni.

Mäletatavasti raporteerisid Klimovi fondid kogu oma eluea jooksul kadestamisväärsest tulususest, mis oli hämmastavalt stabiilne, protsendikümnendik alla või üle 60 protsendi. Ka EAG Autokeskus maksis investoritele korralikke protsente -- niikaua, kuni pidevalt juurdetulev raha seda lubas.

EAG poolt lubatud 7--8 protsenti kuus teeb pea 100% aastas. Et püramiidskeem töötaks, pidid samas tempos suurenema ka kodanike vabatahtlikud sissemaksed, seega samuti 7--8 protsenti kuus. Uued sissemaksed lähevad eelmistele sissemaksetele intresside maksmiseks, ja nii see püramiid kasvab. Kuni sissemaksed suurenevad intressimääraga samas tempos, teenitakse mitte millestki suuri summasid ja äri õitseb.

Püramiidi teadlikul loomisel on äärmiselt tähtis alguses oma kohustusi täpselt täita, sest nii tekib usaldus. Usaldus ei teki atraktiivsete numbrite najal niisama. Osa investoreid, mida suurem hulk, seda parem, peab saama oma preemia ausalt kätte, sest alles siis on püramiidile alus loodud.

Pole paremat reklaami ettevõtmisele kui rahulolevad investorid ise. Esimesi investoreid pole mõtet pügada, sest siis jääb püramiid madalaks, kasv jääb kängu. Kinnipüütud väikest kala pole mõtet kähku kotti toppida, vaid kasutada hoopiski suurema kala püüdmiseks.

Püramiidid on saanud Ida-Euroopa areneva rahasüsteemi kohustuslikuks elemendiks, lausa õpikuülesandeks. Ilmselt on paratamatu, et koos muude finantsinstrumentidega tulevad turule ka kergeusklikele mõeldud paketid. Väliselt võivad need tõesti meenutada investeerimist. Või siis teised pretendeerivad õigusele väljastada eriti hinnalisi sertifikaate, mida on veel järel «piiratud arvul».

Kaheksakümnendate aastate Eestis võttis vedu mäng, kus tuli kirja teel nimekirja järgi saata viierublaseid. Rikkus pidi saabuma siis, kui kirjad hakkavad saabuma sulle. Kirjad olid samasugune püramiid nagu iga teinegi, aga puudus tugev organisatsioon. Mõni võis vahelt välja astuda, «sohki» teha, omastada viierublase, mis kuulus «õigusega» kellelegi teisele. Tollases keskkonnas mõnevõrra arusaamatut mängu aitas selgitada Peeter Lorents.

Tänapäevased püramiidid on rangemad. Summad on suuremad ja need võetakse kindlalt käest. Venemaal kasvatati 1994. aastal MMM-nimelist püramiidi, mis vaesestas suure osa elanikkonnast.

Eestis müüs 1995. aastal võlakirju Safrani-nimeline firma eesotsas vendade Belokonidega. Õnneks ei olnud Safrani võlakirjad just eriti populaarsed.

Lühikese aja tõttu jäi usaldus tekkimata ja püramiid ei hakanud kasvama. Ent Albaanias kasvatas kogu elanikkond püramiidi.

Eestis on ringelnud veel mitut masti sertifikaadid, küll Golden Circle'i, Maghira fondi jm nime all. Kõik need on püramiidid.

Ruutvõrrandil tekib vahel võõrlahend, mis küll rahuldab tingimusi ega ole väär, aga on selgelt mõttetu, kuna väljub etteantud diapasoonist.

Selline lahend hüljatakse, kui kasutada erialast terminoloogiat.

Kui käsitleda püramiidi kui investeerimisvõimaluste otsingute üht lahendit, siis väljub leitud lahend samuti piiridest, terve mõistuse piiridest. Seepärast tuleks see hüljata.