Liberaalne abiraha

Mõnele on valetamine häbiasi, teisele kurjast saatusest tulenev hädava-jadus, kolmandale lausa elukutse. Elukutselised valetajad on Eesti majanduspoliitikas pugenud liberaalide nime varju.

Liberaale leidub mitut liiki: I. Dogmaatilised liberaalid eitavad igasugust riigi sekkumist majandusse. Need veidrikud tahaksid säilitada nüüdisaegsed tsivilisatsiooni saavutused, aga ühiskonna majanduslikelt alustelt pöörduda tagasi kiviaega. Üks selliste esindaja USAst käis uuenduste algusperioodil Eestis maksusüsteemi likvideerimas.

II. Pragmaatilised liberaalid pooldavad riigi osa viimist majanduses võimalikult madalale tasemele. Nad tunnevad aga turgude ebatäiuslikkuse probleemi, millest lähtuvalt riik peab sekkuma kõigile ettevõtetele konkurentsitingimuste võrdsuse tagamiseks. Pragmaatilist liberalismi esindab maailmakaubanduses maailma kaubandusorganisatsioon, mis püüab ühelt poolt vähendada riikide sekkumist väliskaubandusse, kuid aktsepteerib teiselt poolt kõlvatu konkurentsi vastu suunatud meetmeid.

III. Libaliberaalid püüavad liberalistlike loosungite varjus riigi arengule suunatud sotsiaal- ja majanduspoliitikat halvates end ise puugina riigi rahakotti sisse imeda. Nende sõnavõtud kopeerivad sisuliselt totalitaarsete riikide propagandamalle, kus diktaator esineb alati väsimatu võitlejana demokraatia ja vabaduse eest -- endale ja oma kambajõmmidele. Libaliberaalide seisukohalt on riigi ülesandeks kõigist muudest probleemidest liberaalselt mööda vaadata ja vahendid ainult «libade» heaolu suurendamiseks kulutada. Eesti libariigis said libaliberaalid järjekordse võidu.

Hiljaaegu õnnestus neil tasakaalutolle torpedeerides Eesti põllumajandus kõlvatu väliskonkurentsi meelevalda jätta. Sellega röövitakse Eesti maaelult ca 1,5 miljardit krooni sissetulekuid aastas.

Nüüd on pidu jälle liberaalide tänaval. Parlament otsustas, et ca 1,5miljardiline aastakasum on Eesti pankadele liiga väike. Igal aastal on riik pankasid toetanud ca 250--300 miljoni krooniga, võimaldades selle summa riigieelarve asemel pankade reservidesse (omandusse) kanda. Vahepeal otsustas parlament «pangasubsiidiumi» poole peale vähendada. Nüüd õnnestus eesti tublidel «libadel» õiglus jälle jalule seada -- pangad said subsiidiumi täies ulatuses tagasi. Senini on üliedukatest pankadest veidi kasumimaksu (poole tavalisest maksumäärast) maksnud ainult Hansapank. Teised pole riigieelarvesse pennigi andnud.

Tuleb välja, et riigi subsiidium on täiesti erineva iseloomuga. Kõik oleneb sellest, keda selle abil toetatakse. Eesti liberalistide aktiivseim suuvooder Jürgen Ligi on selle oma sõnavõttudes esitanud järgmiselt:

-- kui toetatakse kõlvatu väliskonkurentsi all kannatavat põllumajandust, siis on subsiidium mitteliberaalne ja lubamatu. Kui abistatakse väliskonkurentsi eest kaitstud ja miljardiliste abisummadega üles upitatud maksuvaba pangandust, siis on subsiidiumid liberaalsed ja lausa hädavajalikud;

-- subsiidium põllumajandusele tõstvat heaolu pisikesel sajatuhandelisel inimgrupikesel. Riigi raha suunamine pangandusse kasvatab kasu suurel viietuhandelisel pangatöötajaist rahvamassil;

-- põllumehe toetamine võtvat temalt viimase motivatsiooni, millega kaasneb mitteliberaalne majanduslik unisus. Abiraha pankurile äratab aga temas enneolematu energia ja ta mõtleb edaspidi päeval ja ööl eesti rahva heaolu kiirele parandamisele.

Niisiis, elagu liberaalsed subsiidiumid pankadele, mis on järjekordseks ausambaks piiritule libaliberaalsele rumalusele Eesti majanduspoliitikas. Kas «libad» ei pingutanud kannuseteenimise tuhinas seekord veidi üle?

Janno Reiljan on Tartu ülikooli välismajandusprofessor.