Omanik ja peremees

Omandireformi üheks eesmärgiks Eestis oli laia omanikeringi tekita-mine. See on suures osas saavutatud, kui võtta aluseks registreeritud ettevõtete ja aktsiaomanike arvud.

Kuid üks asi on juriidiliste omanike produtseerimine ja teine asi on peremeeste hulk nendest, need, kes oma varandust oskavad ja saavad heaperemehelikult hallata. Peremehereformi osas oleme omandireformist vähem edukad mitmel põhjusel.

Üheks selliseks on omandisuhete järjepidevuse katkemine nõukogude perioodil. Kui enne seda vabrik või talu pärandati lastele või ühele nendest, siis valiti sellised, kellel olid parimad soodumused peremeheks olla.

Isa-ema kõrvalt oli vastne omanik selgeks õppinud ka peremeheks olemise nipid. Nüüd said paljud omanikeks seaduseparagrahvi alusel ning õppida tuleb kas raamatutest või vigadest tagantjärele.

Eestlased on õpihimuline rahvas. Massiline ärikoolide tekkimine ja tung nendesse demonstreerib seda, et haridusse investeerimise tähtsusest ollakse teadlik. Siiski on turumajanduse riskide tunnetamine veel pinnapealne.

Sellest kõnelevad väikeinvestorite esimesed triibulised pankade ja investeerimisfondide krahhidest ning 1997. aasta lõpu börsikriisist.

Kuid ka suuromanike vigadest võib palju näiteid tuua. Rohkem kõmu on tekitanud Oru briketitehase juhtum, kuid mitmeid teisigi erastatud ettevõtteid on uued omanikud põhja lasknud.

Teiseks tõsisemaks veaks võib pidada omanike ebapiisavat osavõttu juhtimisest. Seega saab tegevjuhtkond liiga laiad volitused riskida. Kui risk ei õigusta, jäetakse kahjud omanikele ja marsitakse teistele jahimaadele. Kui äriplaan töötab, püütakse management buy out'i abil omanikud kõrvale tõrjuda.

Nii juhtus näiteks Eesti Investeerimispangaga, kus ultimaatumiga välditi tugeva Saksa Landesbank Schleswig-Holsteini strateegiliseks investoriks saamine põhjendusega, et otstarbekam on jätkata klassikalise investeerimispangana. Vaevalt pool aastat hiljem pakutakse aga oma südant Tallinna Pangale. Huvitav on jälgida, kuidas lõpeb analoogiline vastasseis ETKs.

Lisaks kooliharidusele ning oma ja teiste vigadest õppimisele saab peremehetunnet kujundada ka seadusesätetega. Siin oleme jällegi vajadustest kaugele maha jäänud.

Nõukogudeaegsed enam ei kõlba, aga uute normide kehtestamine võtab aega ja tihti ei tunneta nende autorid ühe või teise reegli tegelikke tagajärgi. Näiteks on jõudnud riigikokku hoiu- ja laenuühistute ning krediidiasutuste seaduse eelnõud.

Hoiu- ja laenuühistu liige saab vaid ühe hääle vaatamata osamaksu suurusele, seega maksimaalselt 4% häältest. Projektis pakutud osamaksust kolm korda kõrgem materiaalne vastutus hakkab suurinvestoreid eemale tõrjuma, sest nende õigused investeeringute lisandudes ei kasva. Uute liikmete tulekul isegi vähenevad.

Seevastu krediidiasutuste seaduse projektis võrdub aktsiapankade omanike vastutus aktsiasummaga. Aktsionäri häälte arv on proportsioonis tema osaga aktsiakapitalist. Tegelikult suurinvestorite võimalused otsustamisel, eriti aga strateegilisel investoril, on sellest suuremad. Seega oleks olnud loogilisem, vastupidiselt projektis pakutule, kehtestada aktsiapankade suurinvestoritele kõrgendatud vastutuse määr, aga mitte hoiu- ja laenuühistu osanikele.

Loodan, et peremeheoskused eesti omanike hulgas jätkuvalt paranevad. Ideaalsuseni aga pole võimalikki jõuda, sest inimene on selleks liiga mugav ja hoolimatu.

Mart Sõrg on Tartu ülikooli pangandusprofessor ja Eesti Panga nõukogu liige.