Omanik ja peremees

Omandireformi üheks eesmärgiks Eestis oli laia omanikeringi tekita-mine. See on suures osas saavutatud, kui võtta aluseks registreeritud ettevõtete ja aktsiaomanike arvud.

Kuid üks asi on juriidiliste omanike produtseerimine ja teine asi on peremeeste hulk nendest, need, kes oma varandust oskavad ja saavad heaperemehelikult hallata. Peremehereformi osas oleme omandireformist vähem edukad mitmel põhjusel.

Üheks selliseks on omandisuhete järjepidevuse katkemine nõukogude perioodil. Kui enne seda vabrik või talu pärandati lastele või ühele nendest, siis valiti sellised, kellel olid parimad soodumused peremeheks olla.

Hoiu- ja laenuühistu liige saab vaid ühe hääle vaatamata osamaksu suurusele, seega maksimaalselt 4% häältest. Projektis pakutud osamaksust kolm korda kõrgem materiaalne vastutus hakkab suurinvestoreid eemale tõrjuma, sest nende õigused investeeringute lisandudes ei kasva. Uute liikmete tulekul isegi vähenevad.

Seevastu krediidiasutuste seaduse projektis võrdub aktsiapankade omanike vastutus aktsiasummaga. Aktsionäri häälte arv on proportsioonis tema osaga aktsiakapitalist. Tegelikult suurinvestorite võimalused otsustamisel, eriti aga strateegilisel investoril, on sellest suuremad. Seega oleks olnud loogilisem, vastupidiselt projektis pakutule, kehtestada aktsiapankade suurinvestoritele kõrgendatud vastutuse määr, aga mitte hoiu- ja laenuühistu osanikele.

Loodan, et peremeheoskused eesti omanike hulgas jätkuvalt paranevad. Ideaalsuseni aga pole võimalikki jõuda, sest inimene on selleks liiga mugav ja hoolimatu.

Mart Sõrg on Tartu ülikooli pangandusprofessor ja Eesti Panga nõukogu liige.