Saksa mark 50aastane

Algul oli läänetsoonide elanikud vihased okupatsioonivõimude valuutareformi peale, sest nad said ära vahetada ainult määratud summa, mis tähendab, et paljudel sõja-aastatel kahtlaselt rikastunutel seda võimalust ei olnud. Kuid sedamööda, kuidas heaolu 1950. aastatel paranes, sai Saksa mark Lääne-Saksa majandusime sümboliks.

Järk-järgult kujunes Saksa margast USA dollari järel maailma teine reservvaluuta. Kuid kohati on Saksa mark kujunenud isegi Lääne-Saksa jaoks liiga tugevaks, mis tähendab, et Saksa firmadel on olnud raske konkureerida teiste riikide madalamate palkadega. See on sundinud Saksamaa tööstust tegema aastaid kestvad ümberkorraldusi, mille eesmärk on suurendada konkurentsivõimet ja hoogustada eksporti.

Pärast Berliini müüri lammutamist 1989. a novembris loodi Lääne- ja Ida-Saksa vaheline valuutaliit ning idasakslased said üldises joovastuses vahetada oma Ida-Saksa margad Lääne-Saksa markade vastu kursiga 1:1. Paljud, sealhulgas tollane keskpanga peadirektor Karl Otto Pöhl, väitsid, et niisugune kurss väärtustab Ida-Saksa marga üle. Ajalugu näitas, et kriitikutel oli õigus. Suur osa Ida-Saksa tööstusettevõtetest ei kannatanud Lääne-Saksa omadega konkurentsi välja ning läks pankrotti, sest nende tootlikkus oli kaks korda väiksem ja toodete kvaliteet kehvem, kuid palk enam-vähem sama.

Kui sakslased mõtlevad nüüd tagasi oma kahele rahareformile (1948 ja 1990), siis pole ime, et paljud suhtuvad eurosse kahtlusega. Rahva vastuseis on sitke, ehkki valitsus ja pangad püüavad seda suhtumist suurte reklaamikampaaniatega muuta. DI-ÄP