Võõrasse katedraali oma piibliga ei minda

Hiljaaegu olevat Poolas tagandatud sealne Euroopa Liidu (EL) asjadega tegelev minister. Ta külastanud pidevalt Euroopa pealinnu sõnumiga: meil on nüüd kõik korras (majanduskasv 6%, kärarikas demokraatia, kohe-kohe NATOs, jms) ja meie hakkame nüüd ELi tulema. Meie ise ütleme, missugustel tingimustel tuleme.

Sellise tegevuse tulemusel sattus Poola Brüsseli silmis liikmekandidaatide eelistuse reas üsna tahaotsa ja hakkas juba blokeerima isegi Ungarit ja T?ehhit, Eestist rääkimata. Kui kirjeldatud seika mänguteoreetiliselt vaadata, nagu meil juba moeks, siis tuleb tõdeda, et noorhärra valis mittekooperatiivse mänguvormi.

Selles mänguvormis agendid tingivad üksteisega ja mängu tulemus sõltub mängijate tingimisvõimest.

Poola tingimisvõime on väike, sest nende miinuseks on äärmiselt ebaefektiivne põllumajandus. Järelikult kujuneb resultaat Poolale viletsaks. Muidugi, mittekooperatiivse mänguvormi pooldajaid on Poolas rohkesti, nagu meilgi.

Palju paremaid tulemusi võivad aga nõrgad mängijad saavutada kooperatiivses mängus. Selles on kõik agendid omavahel partnerid, kes üheskoos püüavad leida kõigile parima lahendi, kus viimase juurde võivad kuuluda ka vastastikused finantsülekanded.

Kuna EL annab nagunii majanduslikku abi kandidaatriikidele, siis on tema poolt juba kooperatiivne mänguvorm välja pakutud ja mõttetu oleks teistel agentidel selle asemel hakata mängima halvemat mängu.

Huvitav on see, et nagu kõige värskemad mänguteoreetilised tulemused kooperatiivsete mängude puhul ütlevad, on rahaliste ülekannete maht partneritele otstarbekas siduda sellega, kuivõrd ausalt nad oma seisundit teadustavad: mida arvatavalt õigemad andmed partneri poolt tulevad, seda suurem toetus temale ja vastupidi. Õnneks oleme jällegi olnud täielikud tõerääkijad.