26 august 1998

Kes kardab keskmise palga tõusu 4255 kroonini?

Statistikaamet võimaldab piiluda Eesti keskmise palgasaaja rahakotti korra kvartalis. Pilt, mis sealt avaneb, võib rõõmu valmistada, aga ka hoopis kadedaks teha. Viimane rahakoti sisu avalikustamine tõi välja päris suure brutopalga tõusu -- teises kvartalis kasvas brutopalk 4255 kroonini kuus, aastane kasv 16,3%. See peaks tegema meele rõõmsaks, aga üllataval kombel noteeriti uudist kohati üsna pessimistlikult. Kas tegemist on Eesti ühiskonnas maad võtva negatiivse mõtlemisega, mida ei suuda väärata ka selgelt positiivne uudis?

Palka maksavad nii ettevõtjad kui ka riik, mõlemad oma võimalustest lähtudes. Arvatavasti ei hakka ettevõtja vabatahtlikult töötajat üle maksma, küll aga on sunnitud hea spetsialisti saamiseks raha kulutama. Riigil paraku puuduvad võimalused spetsialistide -- arstid, õpetajad, uurijad -- ülemaksmiseks üldse. Seega on keskmine palk tõusnud meie võimaluste piires ja mingit ülepaisutamist ei tohiks olla.

Ettevõtja on sõltuv tööjõuturust, ja see on sundinud palku tõstma. Ehkki tööjõuturul tervikuna on üksiku töötaja individuaalsed võimed väiksema tähtsusega, rohkem määrab, kus asub konkreetne amet nõudmise ja pakkumise järgi. Nii võib ettevõtja suurest rahast hoolimata saada kehva töötaja. Tööjõuturg on keskkond, milles konkureerivad nii töötajad kui ettevõtjad, nii töö kui kapital.

Veel aasta tagasi ei loetud kulusid. Kiire majanduskasv koos börsibuumiga soosisid tulude suurendamise strateegiat. Kasum sel perioodil tuli tegevuse laiendamisest ja tulude ekstensiivsest kasvust, mitte kulude kokkuhoiust. Piltlikult öeldes saadeti kõik 11 meest, k.a väravavaht, eesliinile, pööramata kaitsele mingit tähelepanu.

Aasta hiljem oleme sattunud teise äärmusse, kus räägime liiga kõrgetest palkadest, mis muudavad ettevõtluse vähem konkurentsivõimeliseks või võivad hoopiski saatuslikuks osutuda.

Hirm ettevõtete pankroti ees (kõrgete palkade tõttu) ei tundu olevat põhjendatud. See tähendaks praegustes tingimustes ebaefektiivse tootmise elushoidmist ja oleks samm tagasi liberaalse turumajanduse põhimõtetest.

Aga võib-olla koidab ettevõtjale ka palkade külmutamise näiliselt hea aeg, kui tööjõuturul tekib ülepakkumine? Nii võib vabalt juhtuda majanduslanguse tingimustes, aga vaevalt et keegi majanduslangusest võidab.

Liites SKT reaalkasvu ja inflatsiooni, saame mõnevõrra suurema protsendi kui 16,3. Seega on keskmise palga kasv tööviljakusest isegi maha jäänud. Samas edestab keskmise palga tõus tarbijahinnaindeksit. Pikemas perspektiivis võimaldab palku tõsta üksnes tööviljakuse suurenemisele tuginev majanduskasv.

Kaks aastat tagasi oli USAs alampalk 4,75 dollarit tunnis, mis ületab meie praegust keskmist palka tunnis 25 krooni ehk umbes kolm korda. (USA keskmine palk on ca 11 dollarit tunnis, keskmise pere sissetulek ca 40 000 dollarit aastas.) Need numbrid ei tähenda, et me töötaksime oluliselt viletsamini, vaid seda, et oleme alles pika tee alguses.

Keskmise palga temaatikaga haakuvad muudki aspektid. Eesti elanike, eriti tööealiste arv väheneb. Kui sama või suurem SKT luuakse väiksema arvu töötajate abil, peabki palk tõusma. Keskmine palk tõuseb samuti ümbrikupalga vähenedes.

Teise kvartali palgad sisaldasid osaliselt puhkuserahasid, nii nagu neljanda kvartali palgad sisaldavad jõulupreemiaid. See ei muuda küll võrdlust eelmise aastaga, ent number ise võib esimese ja kolmanda kvartali omast suurem olla. Last but not least, meie palgatase läheneb paratamatult Euroopa Liidu omale.

Nendele, kes arvavad, et meil läheb ikkagi liiga hästi, matemaatiline tõsiasi: vähem kui pooled saavad keskmisest suuremat ja rohkem kui pooled keskmisest väiksemat palka.

Hetkel kuum