Kas riik peaks liha- ja piimatööstusi krediteerima?

Kaup on laos, eksportida ei ole võimalik ja kui me nüüd põllumehele tooraine eest ei maksa, siis jääb maa kündmata, sügistööd tegemata ja siis kannatame ka järgmine aasta. Sellepärast on vajalik, et valitsus annaks pankade kaudu laenu, et käibevahendite probleemi leevendada.

Arvelduskrediit peab tulema pangast ja kui pangal pole võimalik põllumehi ja töötlejaid aidata, siis peab valitsus lihtsalt välislaenudega selle küsimus ära lahendama. Kui praegune olukord, et toodangut müüa ei saa, kuu-kaks edasi kestab, siis muutub asi väga tõsiseks. Venemaale praegu müüa ei saa, Eesti turg ei ole aga nii suur, et kogu toodang siin turustada. Kui meil on ikkagi 40--50% ületootmist, siis tuleb see toodang kuidagi kuhugi ära müüa.

See ei ole töötlejate viga, et praegu kaupa müüa ei saa, ja see ei ole ka põllumehe viga. Venemaal on kriis ja Kagu-Aasias on kriis. See on ikkagi valitsuse probleem, et riikidevahelised suhted oleksid õiged.

Stabilisatsioonifond ei ole selleks, et sealt kellelegi lühiajalist krediiti anda, olgu siis käibevahenditeks või muuks. Samamoodi võiksid turismifirmad ja Haapsalu ning Pärnu linn pöörduda valitsuse poole ning nõuda stabilisatsioonifondist kehva ilma tõttu saamata jäänud tulude kompenseerimist.

Eestimaa on juba nii kaugel, et valitsus ei pea tegelema kellegi krediteerimisega, isegi praeguses situatsioonis, kui Venemaa turuga seotud ettevõtetel on tekkinud probleemid.

Valitsuse roll on tagada elatusmiinimum kõigile eestimaalastele, kes ilma leivata jäävad. Valitsuse ja poliitikute rida on tegelda sellega, et kadunud turg taastada, pidada Venemaal läbirääkimisi. Näiteks Norma on mingite lahendusteni jõudnud.

Kui kogu põllumajanduse ühel harul, piimatootmisel, turg kaob, siis peaks meie põllumajandusminister olema seal, kus see turg oli, ning otsima teid, kuidas turgu taastada. Tundma huvi, millised on võimalikud alternatiivid ning mis kokkuleppeid on võimalik Venemaal sõlmida. See töö on minu arvates tegemata.