Juhin tähelepanu peaminister Mart Siimanni esinemisele konverentsil «Euroopa Liit ja avaliku halduse arendamine Eestis» (BNS, 19. 11.): «Riigivalitsemisest kõneldes tavatsetakse väita, et meie valitsemiskulud on liiga suured. Kohati ja mõnes valdkonnas see arvatavasti on nii, kuigi viimaseil aastail on avalikus teenistuses inimeste arv märgatavalt vähenenud. Praegu töötab avalikus sektoris ligi 149 000 inimest, kellest riigiteenistujaid on vähem kui 25 000. Neist 20 422 inimest on hõivatud keskvalitsuses, sealhulgas politseis, kohtutes ja ametites, mis ei kuulu avaliku teenistuse seaduse alla.»

Eesti on rahvaarvult kõige väiksem riik Kesk- ja Ida-Euroopas ning seetõttu on ka riigiteenistujate arv väike, kuid nende ülesannete hulk on Siimanni sõnul ligilähedaselt samasugune kui suuremates riikides, siit ka vastuolu avaliku sektori suuruse ja majanduslike võimaluste vahel.

Praegu on Eesti keskvalitsuses hõivatud 1,7 protsenti kogu rahvastikust. Austrias on see protsent 3,4, Taanis 2,8, Soomes 2,2, Prantsusmaal 2,7 ja Hollandis 3,9.

Probleemil on Siimanni väitel ka teine tahk: liiga madal töötasu. Erasektoris on sama tasemega ametikohtadel palgad kuni neli korda kõrgemad.

Peaministri sõnul on madal palk tõsine probleem kõrgemate ametnike palkamisel ja teenistuses hoidmisel, mida püütakse mitmel moel lahendada, sh lisatasusid makstes (tippametnikul on ametiauto, prii bensiin ja mobiiltelefon).

Peaminister näeb lahendusvariandina seda, et ametnikel tuleb palka hoopis tõsta.

Milline on ikkagi lahendus avaliku sektori efektiivsuse tõstmiseks? Ühelt poolt tuleks maksta ametnikele tööle vastavat palka, teisalt tuleks läbi viia ametnike atesteerimine, mida pole seni tehtud. Atesteerimine ei tähenda ametnike hirmutamist koondamisega, vaid neile kvalifikatsiooni määramist ja seeläbi ka palgamaksmise ümberkorraldamist lähtuvalt kvalifikatsioonist ja töötulemustest.