Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Kaabelleviseadus saab kaalukeeleks
Telekommunikatsioon on üks Eesti järgmise aastatuhande olulisemaid sektoreid. Näeme seda Eesti Telefoni ja Telekomi majandusnäitajatest ja ka sellest, kuidas on arenenud mobiilsideturg.
Riigikogus järjekordselt (viiendat korda teisele lugemisele) arutusele tuleva kaabelleviseaduse eelnõu määrav tähtsus kogu Eesti telekommunikatsioonisektori edasise arengu tagamisel ei seisne mitte niivõrd tänaseks anarhiliseks muutunud kaabeltelevisioonituru reguleerimises, vaid eelkõige selles, et ta loob eeldused reaalse konkurentsi tekkeks terves telekommunikatsiooni majandusharus, eriti traadiga telefonsides.
Kui tervendav on konkurents majandusharu arengule, on näha kasvõi Eesti mobiilsideturul. Kolmanda operaatori tulek kiirendas oluliselt turu kasvu, alandas teenuste hindu ja sundis kõiki pakkuma kvaliteetsemat teenust.
Seaduseelnõu oponendid argumenteerivad seaduse vastu, kasutades vana head äraproovitud monopolivastast loosungit.
Loomulikult on teenuste monopol, kas siis seadusejärgne või väljakujunenud, halb. Monopol tekkivat kaabeltelevisioonis, mis on aga tegelikult ringhäälinguteenus.
Õnneks on Eesti ringhäälingusektoris juba toimiv konkurents -- võimalus on valida kaabel-TV, ühisantenni, SAT-TV ühisantenni ja individuaalantenni vahel. Riigikogus menetluses olev kaabelleviseadus ei tekita siin mingit monopoli.
Piirkondliku monopoli nõue seaduseelnõus tuleneb rajatavate fikseeritud infrastruktuuride olemusest, täpsemalt vajadusest tekitada monopoolse telekommunikatsioonivõrgu kõrvale reaalselt konkureeriv telekommunikatsioonivõrk. See tagatakse piiratud konkurentsi perioodiga, mil sidesektoris olulist turujõudu omaval ettevõttel ei lubata tegutseda kaabellevis, s.o ehitada ja opereerida kaabellevivõrke.
Ainult nii saab tagada Eesti Telekomile reaalset konkurentsi pakkuda suutva operaatori tekke. Näiline ja tegelik konkurents -- siin on väga suur vahe.
Oponendid serveerivad, et kontsessiooni lõppemisega on ka monopol kadunud. Ei ole, tekib vaid näiline konkurents. Kui üks turul osaleja omab 99% turust ja ülejäänud 10 konkurenti jagavad 1% turust, pole monopol kuhugi kadunud.
Selles kapitalimahukas ja suhteliselt pika tasuvusajaga äris ei hakka keegi ilma seadusandliku garantiita investeerima taolisesse infrastruktuuri, mis konkureeriks Eesti Telekomiga.
On loomulik, et kaabelleviseaduse eelnõu põhiline oponent on Telia, kes on suuromanik nii Eesti Telekomis kui ka Starman Kaabeltelevisioonis, esinegu ta siis või kaabellevi liidu nimel.
Praeguse olukorra jätkumine, kus turg on täis omavahel konkureerivaid väga madala profiiliga kaablioperaatoreid, võimaldab Telial rahulikult telefoniteenuse hiigelkasumit investeerida Starmani kaabellevivõrku, mida loomulikult ei suuda keegi konkurentidest. Järgneb totaalne monopol kogu side majandusharus, kus on küll kaks võrku (Eesti Telekom ja Starman), aga konkurentsi pole.
Olen veendunud, et riigikogu on selles valdkonnas teelahkmel -- kui riigikogu võtab kaabelleviseaduse eelnõu vastu praegusel kujul, siis on loodud eeldused konkurentsi tekkeks sidesektoris, ja vastupidi -- kui seadust vastu ei võeta, ei teki Eestis reaalselt toimivat konkurentsi telefonsides vähemalt järgneva poolsajandi jooksul. Kusjuures halltoone ei eksisteeri.
Autor: Peep Põldsamm