Riigi- ja erafirma juhtimisstrateegia

Tihti võib kuulda süüdistusi stiilis: eraettevõtja on huvitatud ainult endale kasumi teenimisest, riigiametnik aga töötab üldse ilma eesmärgita.

Võib tekkida küsimus, kumb on vajalikum, kas ainult omakasule mõtlev ettevõtja või üldse ilma kasumita töötav ametnik. Kui tegemist on ühtse riigiga, siis peaksid huvid ju kusagil kattuma.

Teiselt poolt võib küsida, kes on kelle jaoks: kas maksumaksja peab teenima raha riigiametnike ülalpidamiseks või peab riigiametnik teenima ettevõtjat. Tõenäoliselt võivad eksida mõlemad, kui ei ole selge, kuidas hinnata edukust.

Riigitööl olles on vastutus äärmiselt suur. Kui vastutust ei taju, siis pole kaua võimalik sellisel ametikohal töötada. Riigiasutuse juhtimist iseloomustab ka asjaolu, et otsustel on pikk peiteaeg.

Meeskonnatöö on riigiasutuses teisel tasandil kui eraettevõtluses. Pidevalt ollakse avalikkuse tähelepanu all, probleeme pole võimalik kitsas ringis arutada. Otsustusprotsess ise on riigiasutustes kollektiivsem.

Riigiastuse juhil peab otsuste tegemisel töötama poliitiline ajupoolkera, alati on juures teatud poliitiline mängulisus.

Erafirma juhtimine on tunduvalt konkreetsem, siin tajud iga krooni sõnades.

Peamine vahe riigiasutuse ja eraettevõtte juhtimise strateegias on selles, et kui eraettevõttes saab töötulemusi hinnata teenitud kasumiga, siis riigiasutuses võiks selleks kriteeriumiks olla ühiskonna rahuolu.

Riigiasutuse juhtimise muudab märksa keerulisemaks tellimuse mõiste defineerimine. Eraettevõte saab täita täpselt nii suure tellimuse, kui palju klient on nõus talle maksma.

Ka riigiasutuses on teoreetiliselt võimalik vaadelda riigieelarvest eraldatud raha kui ühiskondlikku tellimust, kuid paraku on ühiskonna ootus mistahes riigiasutuse suhtes peaaegu alati suurem, kui tegelikult raha selle ootuse täitmiseks eraldatakse.

Ülejäänu on suhteliselt sarnane -- kui eraettevõte annab aru omanike ees, siis riigiasutusel tuleb aru anda rahva valitud riigikogule ning parlamendi enamuse heakskiidetud valitsusele.

See tähendab, et kui avaliku sektori asutuste omanikeks pidada maksumaksjaid, siis annab riigiasutus aru omanike esindajatele, nagu näiteks aktsiaseltsi juhatus on aruandekohustuslane firma nõukogu ees.

Vaatamata sellele, kas tegemist on riigiasutuse või eraettevõttega, on juhtimise põhimõtted sarnased. Iga organisatsiooni või ettevõtte loomisel ning arendamisel on aluseks kellegi huvid. Kuidas organisatsioon rahuldab huvigruppide vajadusi, sellest sõltub tema edukus. Vajalik on arvestada kõigi oluliste gruppide huvidega: omanikud, kliendid, juhid, tarnijad, töötajad.

Eraettevõttes on huvigrupid reeglina selgemalt defineeritavad kui riigiettevõttes.

Riigiasutuste rahakitsikus ei ole suurem kui eraettevõtetel, tihtipeale on just vastupidi. Riigiasutuse kaugus kliendist on suurem, mis tähendab, et kliendi rahulolu ja omaniketulu seos on lõdvem.

Huvigruppide huvide ühiseks väljenduseks on ettevõtte missioon. Reeglina aktsepteeritakse riigiasutustes missiooni vajalikkust meelsamini kui eraettevõttes.

Eraettevõttes ei ole enamasti raha teenimine omaniku ainus eesmärk: raha on ressurss, mida kasutatakse missiooni täitmiseks. Ka riigiasutuses on üks eesmärk võimalikult vähe kulutada raha kliendi ja omaniku rahulolu maksimeerides.