Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Maksimarket -- halvasti varustatud ostupaik
Eesti Tarbijate Keskühistule (ETK) kuuluvad suuremad kaupluseketid -- Maksimarket ja Konsum -- jätavad ostjad sel nädalal ilma harjumuspärastest toodetest, Leiburi leivast ja saiast. Selle asemel on valida n-ö omatoodangu, Saile ja ETK Leiva toodete vahel.
Maksimarketi ja Konsumi kauplusekettide aktsioon on lühinägelik oma kauba reklaamikampaania, mis lähtub nii tootjate kui tarbijate suhtes jõupositsioonilt.
Tõsiselt ei saa võtta väiteid, nagu ei võimalda Maksimarketi põrandapinna nappus üheaegselt eri tootjate kaupa müügile võtta -- tegemist on ikkagi Eesti suurima kaubanduspinnaga. Patustatakse ka Maksimarketi enda äriidee vastu, mis näeb ette kõige esmavajaliku kättesaamist ühest kohast.
Kui kauplus piirab teadlikult sortimenti, tekivad tarbijas õigustatud protestimeeleolud. Miks otsustatakse minu eest, miks minu arvamust alahinnatakse? Kui ühe tootja kaubavalikut laiendatakse teise arvel, kusjuures tootjate ja kaupmeeste omanikusuhted on selgemast selgemad, siis on tegemist vähem konkurentsivõimelise toodangu pealesurumisega.
Korra nädalas sisseoste sooritav inimene ei teadvusta kogu situatsiooni, sellele ongi panus tehtud. Et ostja ei viitsi teist kauplust külastada ja ostabki rohkem seda, mida parajasti on, ehk antud juhul ETK toodangut. Kuigi Maksimarketi ja Konsumi käive on suur, ei tööta niisugune müüginipp kaua. Kuna leivasordi valik on kinni ostja harjumuses, siis algul mõtleb ta, et kaup on otsas; kui aga harjumuspärast kaupa pole pikemat aega, mõtleb ta kaupluse vahetamisele.
ETK-l ei õnnestu ostjaid ümber koolitada muude meetoditega peale oma toodete kvaliteedi ja hinna suhte promotsiooni. Miks ei võiks Saile ja ETK Leib luua rohkem oma firmakauplusi, teha sooduspakkumisi, korraldada loteriisid jne, pälvides niiviisi ostjate suuremat tähelepanu?
Väikesele, grotesksele ja lühiajalisele episoodile polekski ehk põhjust tähelepanu pöörata, kui poleks loodud ohtlikku pretsedenti: tarbijakeskselt kaubanduselt on astutud esimene samm tootjakesksele kaubandusele. Tundub, et maksi-, super- ja hüpermarketite megakäibed on omanikke veidi uinutanud. Tekkinud on illusioon, et lüüa on võimalik ka massiga.
Loodetavasti ei hakka Leibur astuma vastusamme, sest moraalse võidu on ta saanud niikuinii. Vastastikused boikotikatsed ei vii teadagi kuhugi. Hea reklaamikampaania võiks olla näiteks: «Leiburi tooted on müügil kõigis hästivarustatud kauplustes!»