Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Kas IT-kolledzh peab sündima füüsilise õppeasutusena?
Infotehnoloogia valdkond vajab kõrgharidusega spetsialiste. Kui nüüd küsida, miks ei õpeta neid välja olemasolevad ülikoolid, siis eelkõige seetõttu, et ülikoolid ei koolita inimesi, kes asutustes arvutivõrke üles seavad, vaid teadlasi, neid, kes teevad ses valdkonnas uurimistööd ehk teisisõnu annavad ülikoolid akadeemilise hariduse. Vaja on aga praktikuid. Meil lõpetab praegu infotehnoloogia eriala umbes 150 inimest, vaja on aga umbes 1000. Teiseks arvan, et uue õppeasutuse loomine koostöös Tartu Ülikooli ja Tehnikaülikooliga on kasulik ka seetõttu, et võimaldab kaasata erasektori vahendeid kolledzhi ülesehitamisse.
Praktika näitab, et päris ilma n-ö füüsilise kandjata neid asju teha ei saa, õpe valgub laiali ja siis ei ole sel taotletavat efekti.
Usun, et tulevikus võib virtuaalne õppevorm kõne alla tulla, aga ma kahtlen sügavalt, kas seda on võimalik teha eesti keeles. Virtuaalkolledzh on maailmas valdavalt ingliskeelne, samuti eeldab see tuhandeid õpilasi, et see end ära tasuks.
Kolledzhi hooneline tähendus on hoopis väiksem kui tema võrguline tähendus ja seepärast IT-kolledzh peakski olema n-ö võrgus eksisteeriv, virtuaalne õppestruktuur, kus osaleks õppejõud eri õppeasutustest ja see peaks olema väga laialt kättesaadav. Kättesaadavaks teha on seda võimalik ainult Interneti kaudu.
Kolledzh peakski kujutama osa terviklikust uuendusprogrammist kogu ühiskonnas. Praegu on väärtuseks võimalus saada ühendust, mitte võimalus saada informatsiooni. See muutus peaks Eesti ühiskonnas sündima. Siis kiireneb kogu ühiskonna areng märgatavalt. Kolledzhi ehitamine ja ülalpidamine klassikalisel moel läheks kulukaks ja sellest mingit murret ühiskonnas ei toimuks. Ka üldise internetiühenduse kättesaadavaks tegemine on kulukas: kui tahame saavutada olukorda, et internetiühendus oleks igas majapidamises, peaksime kulutama 2 aasta jooksul ligi 5--7 miljardit krooni. See aga tagaks meie arengu lähemaks paarikümneks aastaks. Selle abil oleks võimalik korraldada õpetamist, s.h reanimeerida tiigrihüppeprojekt -- see on minu meelest on ses mõttes läbikukkunud, et keskendus vaid avaliku võimu teatud osale ja koolidele arvutite ostmisele --, samuti vähendada halduskulusid, muuta ühiskond läbipaistvaks, vähendada korruptsiooni jne.