Loomulikult on see õige. On täiesti ebanormaalne, kui riigikogu tegeleb arutamise ja hääletamisega eelarvesummade ümber, mis ulatuvad tuhandetesse või kümnetesse tuhandetesse kroonidesse. Tegemist on isegi meie vaesust ja tagasihoidlikku eelarvemahtu arvestades väga väikeste summadega.

Sisuliselt näen ma siin riigiõigusliku probleemi lahendamist. Kardan, et senise raha jagamise praktikaga läks riigikogu valitsuse ja ministri, st täitevvõimu mängumaale.

Loomulikult riigikogu huvitab, kui palju haridusministeerium kavatseb investeerida koolivõrku. Mismoodi konkreetselt, kui suurtes summades ja millises järjekorras, peab aga otsustama minister. Loomulikult on riigikogu liikmetel õigus teada, kuidas see protsess käib, ja sellest annab valitsus ka riigieelarve seletuskirjas teada. Konkreetse koolimaja remont ei pea aga olema seaduse osa. Kaubelda ja vaielda riigikogus ühe koolimaja remondisumma üle on lubamatu luksus ja raiskamine.

Seda ei saa toetada, sest nii võtame kohtadelt võimu ja kaotame ära olulise regionaalpoliitilise instrumendi, milleks olid senised regionaalinvesteeringud. Investeeringute jaotamise voli jääb ministritele.

Valitsuse esindajad küll ütlevad, et ministeeriumid jagavad raha kooskõlastatult maavalitsustega. Minu info kohaselt on aga ministeeriumid juba väga erinevalt tegutsenud. Üks minister jätab kogu raha riiklike investeeringute tarvis, teine jagab midagi ka kohalikele omavalitsustele.

Senimaani jagati kohalikele omavalitsustele investeeringuid regionaalsete investeeringute programmi kaudu ja see on hakanud väga hästi tööle. Järgmises eelarves on neid vahendeid vähendatud 400 miljonilt 200-le ja ka seda allesjäänud summat jagavad ministrid. Kindlasti ei ole see senisest parem variant ja sellega ei saa nõustuda.

Sellise raha jagamise korra puhul kaob ära eelarve läbipaistvus. Ma ei toeta seda nn katuselappimist. Riigikogu peaks otsustama summa üle ja eraldatav summa tuleks laiali jagada kristlikel põhimõtetel kohalike omavalitsustega läbi rääkides.