28. oktoober 1999 kell 22:00

Kuidas peaks riik noort peret toetama

Hansapanga ettepanek valitsusele garanteerida noore pere eluasemeprogrammi raames osaliselt laenude omafinantseerimist võimaldaks pangal alandada klientidelt nõutavat omafinantseerimise määra.

Selle otsuse vastuvõtmine riigi poolt on väga soodus pangale ning esmapilgul soodne ka laenuvõtjale. Kuid unustada ei tohi asjaolu, et iga laen tuleb ka tagasi maksta. Mida väiksem on omafinantseerimise määr, seda suurem on panga käest laenatav summa.

Loomulikult on panga nõutav 30% omafinantseerimise määr noorele perele tõsine probleem. Aga ka siis, kui riigi garantiiga väheneb omafinantseerimise määr, on noor pere see, kes peab laenu tagasi maksma, mitte riik.

Et suuta laenu tagasi maksta, peab noor pere suutma mõistlikult tarbida. Noorel perel on palju ahvatlusi ning tarbimissoove, kõigi nende rahuldamine ei ole võimalik.

Eluaseme soetamise ning laenu saamise vajadus ei ole ainult meie ühiskonna probleem. Siin ei ole mõtet jalgratast leiutada, vaid vaadata, mida on teinud teised riigid.

Näiteks võiks tuua Saksamaa nn bausparen-süsteemi, mis on säästmise ja eluaseme soetamise laenu kombinatsioon. Saksamaal on aluseks põhimõte, et enne laenu võtmist peab inimene ise endale vajaliku omafinantseerimise osa kokku koguma. Pärast seda on tal võimalik pangast soodustingimustel eluaseme soetamiseks laenu saada. Kui noor pere ei ole võimeline nii palju säästma, et koguda omafinantseeringuks vajalik summa, siis kust võtab ta hiljem vahendid laenu tagasimaksmiseks?

Ka pikaajalise laenu tagasimaksmine on ränk koorem, mis eeldab mõistlikke tarbimisotsuseid perekonnas. Seega tuleb alustada säästlikust eluviisist.

Järelikult peaks riik toetama säästmist, mitte kergendama tarbimisotsuse vastuvõtmist. Ka siin kasutaksin Saksamaa näidet. Saksamaal maksab riik bausparen-hoiusele igal aastal 936 marka lisaks. Seega, kui inimene ise säästab, siis iga aasta lõpus lisandub tema säästetavale summale 936 marka, millele pank ka intressi maksab.

Seega toetab riik säästmist ja selle kaudu ka eluaseme soetamist. Mis puudutab riigi poolt lisatavat summat, siis see summa on pidevalt kasvanud (näiteks 1961. aastal oli see ainult 312 marka).

Kui riik garanteeriks omafinantseerimise osa, siis sellega kaasneb oht, et nii pangad kui ka laenuvõtjad hakkavad laenuvõtmisse kergekäelisemalt suhtuma. See ei tooks aga tulu ühelegi osapoolele.

Seega võiksid pangad ühelt poolt mõelda analoogse teenustepaketi väljaarendamisele ning teiselt poolt riik peaks soodustama säästmist. Ning miks mitte teha seda samamoodi, nagu on juba aastakümneid Saksamaal tehtud.

Hetkel kuum