Ma ei viibinud sel koalitsiooninõukogu istungil, kus politseireformi arutati, ning detailidesse, kus ja kui palju politseinikke on kavas koondada, ei ole ma süvenenud. Aga see küsimus, kuskohalt me kriipsu tõmbame, mitme politseiniku ametist vabastamine on koondamine ja mitme puhul on tegemist reformiga, kuulub vist juba filosoofia valdkonda.

Mis puutub haldusreformi, siis Mõõdukad arvavad, et praegu välja käidud ideedega on natuke ette rutatud -- igas ametkonnas tuleb pidevalt midagi natuke muuta. Kogu haldusreformi puhul on meie mõte see, et tuleb kõigepealt kokku leppida kaugem üldine eesmärk, mida me selle reformiga saavutada tahame, ning et kõik muu liiguks kokkulepitud suunas. Mõned ministeeriumid on võtnud valestardi, asudes enne, kui eesmärk on püsitatud, tegutsema. Selle tulemus on ettearvamatu. Ja see on meie, Mõõdukate põhiline argument, miks me tahaksime, et enne lepitaks kokku suuremates sihtides ja alles siis asutaks tegutsema üksikutes valdkondades.

Kui koalitsiooninõukogu otsustab politsei suutlikkuse suurendamise küsimuste juurde veelkord tagasi tulla, siis võetakse vaatluse alla ilmselt politsei eelarve suurendamine. Iseenesest oleks tore, kui saaksime politseile rohkem kulutada. Praegu vajaksid aga veelgi rohkem rahastamist hariduse ja kultuuri valdkonnad, mille alafinantseerimine on ka üks olulisem kõrge kuritegevuse taseme põhjus.

Kui on vaja kedagi veelkord veenda, et patrull- ja tugiteenistuse õiget vahekorda suudab kõige paremini määrata politsei juhtkond ise, siis olen selleks alati heameelega valmis.

Kui aga hakkame arutama ettepanekut, kuidas jätta politseinike arv samaks, tõsta tunduvalt palka, parandada väljaõpet jne, kuid vähendada seejuures politsei eelarvet, siis oleks kasulikum kulutada see aeg algebra tundidele.

Mina pole Jüri Mõisa politseinike koondamise kava kunagi reformiks nimetanud, see oli ühe mehe kinnisidee, ette valmistamata, sisulise analüüsita. See, et kolmikliit tahab Mõisa plaanid uuesti läbi vaadata, on kaine mõistuse võit verbaalse kõhulahtisuse üle, mida põdes Jüri Mõis. Kolmikliidul oli ammu aeg seda teha. Mõis käis idee välja, siis hakkas ideed natuke hädiselt toetama peaminister ja alles siis hakkas koalitsioon seda arutama. Kui see olnuks reform või muidu tõsiselt võetav kava, siis oleks sündmuste käik olnud vastupidine: enne tehakse poliitiline otsus, siis kuulutab selle välja valitsus ja seejärel hakkab seda minister ellu viima.

Ma arvan, et Mõisa kaval ei ole seost haldusreformiga ning et ainult kuritegeliku maailma huvides politseinike koondamise peatamine ei sega haldusreformi.