Miks ei ole võimalik ETVd erastada?

Ühiskonnas peab säilima üks kanal, mis ei ole rajatud kommertsalusele ja kus võiks olla kindel, et sealt tulev on poliitiliselt objektiivne ja Eesti rahvuskultuuri edendav. Avalik-õiguslik televisioon või raadio peab olema ühiskonna teenistuses, mitte ühe omanikeringi teenistuses. Seni see ka nii oli. See, mis praegu Toomas Lepaga tehti, on ohtlik pretsedent. Tegemist on taasiseseisvumisaja jõhkraima kallaletungiga Eesti demokraatia alustele. Ei ole vaja pidevalt jalgratast leiutada. Teatada, et Eesti kaotab ära avalik-õigusliku ringhäälingu, on Euroopa Liidus täiesti ennekuulmatu ja sellest puhkeks üsna suur rahvusvaheline skandaal.

Teoreetiliselt saab erastada, aga on rida praktilisi põhjusi, miks ei ole seda seni tehtud. Üks põhjus on kartus. Teine põhjus on see, et me kogu aeg räägime, et tahame teistest riikidest ees käia ja erineda, aga praktikas kukub see nii välja, et enamike otsuste puhul vaatame, mida teevad naabrid. Kui rootslased ja soomlased oma telekanalid erastaksid, siis teeksime seda ka meie. Kolmas põhjus on huvid. Tõenäoliselt on terve rida inimesi huvitatud sellest, et ETV oleks sõltuvuses poliitilisest võimust.

Teooria seisukohast ei pea olema riigi omanduses ETV-le praegu kuuluv kinnisvara ja tehnilised vahendid. Riigil peab olema kindlus, et ta saab temale vajalikud programmid tellida. Sellepärast saab kõik muu ETVst erastada, välja arvatud see üksus, mis otsustab programmide sisu üle.

Programme on võimalik väljast tellida. Küsimus on ainult, kas selliseid firmasid on Eestis piisavalt ja kas on olemas konkureeriv turg. Kui see küsimus saab positiivse vastuse, siis on ETV erastamine täiesti mõeldav. Kui minnakse institutsiooni finantseerimiselt üle projekti finantseerimisele, siis parandab see tõenäoliselt teenuse ehk saadete kvaliteeti.

Ma ei ütleks, et ei saa. Muu maailma praktikast teame, et avalik-õiguslikku teenust võib osutuda erastruktuur. Igal riigil on eripärad ja erinevad huvid, mis tulenevad riigi väiksusest, paljurahvuselisusest või mõnest muust eripärast. Kuhu ma tahan jõuda oma jutuga, on see, et Eesti riigi jaoks on meedial küllalt oluline julgeolekupoliitiline funktsioon. Seda nii lühi- kui pikaajalises perspektiivis. Kui riigis juhtub õnnetus või tekib sõjaline oht, tuleb sellest elanikkonda kiirelt ja riigi huvides informeerida.

Kui erastame ETV või Eesti Raadio, siis on Eesti riigi jaoks võimalik ka selline areng, et riigi suhtes ebasõbralik kapital omastab kõik telekanalid ja hakkab tootma programmi, mis oma ideoloogilises plaanis on meile kahjulik. See on üks moment, mida tuleb silmas pidada.

Kui räägime julgeoleku tagatistest, on eeskätt muidugi oluline, kellele kuulub saatekeskus. Kui peame silmas ebasoovitavat omanikku, on ringhäälingulubade mõistliku jagamisega võimalik tagada riigi huvide kaitstus. Seega ei pruugi minu pakutud argumendid olla lõpuni paikapidavad väitlemaks vastu ETV müümisele.