Tselluloositehas -- kivi riigi kaelas

Varem on räägitud Eesti heast sobivusest teadusmahukate ja kõrgtehnoloogiliste projektide jaoks. Rõhutatud on väikeettevõtluse tähtsust. Transiit ja turism pole vähem tähtsad. Põllumajandus nõuab sadu miljoneid. Noori peresid on ka vaja aidata ja kultuuri ei tohi unarusse jätta. Nüüd on lisandunud mitte-kõrgtehnoloogilise, kapitalimahuka ja keskkonnaohtliku projekti toetamise plaan.

Varem süüdistati Nõukogude võimu hiiglaslike tööstusprojektide loomises, mis normaalsete turutingimuste tekkides üksteise järel kokku varisesid, järsku tööpuudust põhjustasid ja seetõttu terveid piirkondi n-ö välja suretasid. Nüüd valmistub valitsus toetama gigantse tselluloositehase ehitust.

Esialgu on lubatud piirduda tooraine olemasolu garantii andmisega, seadmete käibemaksu vabastusega ja tasuta maa võimaldamisega. Nimetatud on ka tooraine pakkumist fikseeritud hinnamehhanismiga, transpordiskeemide korrigeerimist, mis sisaldab nimetatud ala kindlustamist vastavate kommunikatsioonidega ja kvalifitseeritud tööjõu väljaõppe toetamist.

Ilmselt võib oodata veel täiendavaid lubadusi, kuna nimetatud soodustused peaksid aitama Eestil konkureerida tselluloositehase rajamisel Läti ja Leeduga. Potentsiaalne investor võib aga kõike kindlate lubadustena võtta.

Leedu mõtleb ilmselt enne kaks korda, kui soodustusi lubab, kuna on Mazheikiai naftatehase investorit nii palju soodustanud, et on tekkinud kahtlus, kas projekt riigile kokkuvõttes rohkem maksma ei lähe, kui asjast kasu on.

Miks ollakse 500 uue töökoha nimel valmis garanteerima 15 aastaks fikseeritud hinnamehhanismiga Eesti ainukest tõsiseltvõetavat loodusvara, muudest soodustustest rääkimata? Meil on ettevõtlust soodustav maksusüsteem, mis pidi riigi investoritele ahvatlevaks tegema. Milleks luua elektrijaamade kõrvale eelistatud investori pretsedent?

Oluliseks majanduse näitajaks on maksebilanss. Ülisuur jooksevkonto puudujääk on tõsine riskiallikas. Samal ajal ei saa väita, et mida positiivsem jooksevkonto bilanss, seda parem. Veelgi absurdsem on väide, et kui hästi palju toetada eksporti, siis lähebki bilanss positiivseks ja ongi mured lahendatud. Siin ei maksa riigi rolli üle tähtsustada.

1997. a oli jooksevkonto defitsiit 12% ja 1999. a 5% SKPst. Suur langus ei toimunud mitte ekspordi toetamise või tollide kehtestamise kaudu, vaid makromajandusliku keskkonna muutuste tõttu. Majanduse kasvuga kaasneb tavaliselt jooksevkonto negatiivne bilanss ja seda ei muuda ühe suurprojekti toetamine või garanteerimine.