Noortekülad edenevad teosammul

Harkus noorteküla rajamiseks kavandatud kokku 60 hektari suurune maa-ala on justiits- ja haridusministeeriumi valduses. Kui esimene neist teatas kohe, et nendel pole tarvis rohkem, kui meeter Harku naistevangla müürist, siis haridusministeeriumi haldusalas tegutsev eksperimentaalbioloogia instituut leiab, et umbes 50 hektaril laiuvaid katsepõldusid mujale rajada ei saa.

Vaatamata eksperimentaalbioloogiainstituudi soovimatusele oma Harku-Laagri tee äärsetest katsepõldudest loobuda, lubab Harku volikogu esimees Allan Kiil sinna kas või riigi kiuste elamurajooni rajada.

?Kui me sellest takistusest üle saaksime, siis võib öelda, et rohkem takistusi ei olegi,? möönab Kiil. ?Vald on tellinud selle piirkonna kanaliseerimise projekti ja detailplaneeringu ning volikogu on võtnud vastu poliitilise otsuse, et igal juhul me sinna midagi teeme. Praegu ei tea ainult, kui suur see küla tuleb.?

Kui Tallinnas ja selle naabruses ei suuda omavalitsus ja riik kokku leppida tasuta maa eraldamises, siis Vaivara vallavanema kohusetäitja Anti Kallami sõnul on neil teistsugused probleemid. Mummasaare noorteküla areng seisab sellepärast, et välja käidud sooduslaen ei osutunud siiski nii soodsaks, et noortekülla piisavalt asukaid meelitada. ?Laenutingimused on praegu siinse elanikkonna maksevõimet arvestades raskesti täidetavad,? tunnistab Kallam.

Tartumaal Luunja vallas on küll välja kuulutatud vähempakkumine Luunja aleviku külje alla kavandatud noorteküla detailplaneeringu koostamiseks, kuid projekti rahastamine on vallavanem Aare Songe sõnul ebaselge. ?Presidendi kantseleist öeldi, et ainult idee on presidendi poolt, raha sealt loota ei ole,? märgib Songe.

Oleme proovinud leida meie arvates noorele perele sobivat majatüüpi, mis oleks odav ja hea. Elamu võimaliku suuruse ja lahenduse osas on kaks optimaalsemat varianti:

- ühekorruseline elamu üldpinnaga 95?100 m2;

tõstetud katusega elamu esimese korruse pinnaga 80?85 m2.

Mõlema elamu maksumuseks on eeldatud 600 000 krooni. Tõstetud katusega elamu perspektiiv on tulevikus teise korruse väljaehitamine vastavalt rahalistele võimalustele ja vajadustele. Sellisel moel saadakse 130?140ruutmeetrise üldpinnaga elamu. Mõeldav on asum rajada etapiviisiliselt, umbes 150 krunti korraga, jättes erinevate etappide vahele piisavalt suure distantsi, et tekitada mõningast privaatsust. Samas on suurema asumi korral kulutused tehnovõrkude ja teede rajamisele suhteliselt väiksemad. Krundi optimaalne suurus oleks 500?600 m2. Väiksem ei oleks piisav hoone teenindamiseks, suurem tõstaks liialt eluaseme hinda.

Eesti suuremad kommertspangad osalevad riiklikus noore pere laenu projektis, mille eesmärk on võimaldada laenu neile peredele, kellel ei ole võimalik korteri või maja ostu tavaliselt nõutava 34 ulatuses ise finantseerida.

Noore pere laenu sihtgrupp on pere, kus kasvab vähemalt üks alla seitsmeaastane laps. Laenu omafinantseerimise osa võib olenevalt tagatise asukohast ja seisukorrast olla alates 10 protsendist (uute korterite või eramute puhul, ka Tallinnast eemal asuvate kasutatud eramute puhul) või 20 protsendist (varem kasutuses olnud eluaseme puhul). Puudu jääva osa tagatise väärtusest katab riigi garantii.

Ühispanga laenuarendusosakonna spetsialisti Triin Messimase sõnul ei erine noore pere laenutingimused oluliselt tavalise eluasemelaenu tingimustest, mistõttu ei ole noore pere laenu lepingute arv väga suur. Hansapanga suhtekorralduse spetsialisti Ando Noormetsa ütlusel on laenuintresside alandamine, laenutähtaja pikenemine 30 aastale kliendi laenukoormuse hajutamise eesmärgil, laenu maksepuhkus väikest last (kuni lapse 18kuuseks saamiseni) kasvatavatele vanematele koos laenu tähtaja samaväärse pikenemisega ja kiire asjaajamine laenutaotluse esitamisest laenu kättesaamiseni need hoovad, millega on kliendile loodud soodsamad tingimused eluaseme soetamiseks Hansapangast võetud laenu abil.

Tahan rõhutada, et mitte riik ei raja asumeid, vaid seda teevad noored pered ise. Riik pakub laenu saamiseks ja asumitesse majade ehitamiseks soodustingimusi, et muuta võimalikuks oma kodu ehitamine. Kui piirkonnas, kuhu riik peab asumi rajamise toetamist otstarbekaks, on olemas teatud hulk laenuvõimelisi noori peresid, siis on võimalik sinna ka asum rajada.

See, kas noored eelistavad elada majas, ridaelamus või korteris, jääb nende endi otsustada. Maja hind koosneb peamiselt maa, kommunikatsioonide ja ehituse maksumusest. Riik saab siin aidata, pakkudes tasuta maad ja täiendavaid garantiisid pangalaenu kättesaadavamaks tegemiseks. Kohalik omavalitsus saab noori peresid aidata kommunikatsioonide rajamisega. Sellisel kujul asumi rajamise võib algatada iga kohalik omavalitsus, riik peaks neid toetama ühtlasema regionaalse arengu huvides.

Tuletades meelde inglaste väljendit ?minu kodu on minu kindlus?, jääb lisada, et kodu on just see koht, mis annab inimesele turvatunde ja rahulolu. Tänapäeva elutempo teeb inimesed närviliseks, siit ka stress ja tõsised haigused, sellest ka tungiv vajadus omaette olla.

Kahjuks ei ole päris oma kodu soetamine kaugeltki kõigile taskukohane. Nii jäädaksegi pikemaks ajaks virelema, seades ohtu pere õnne ja head suhted. Idee aidata inimestel oma kodu muretseda just siis, kui nad on veel noored ja lapsed veel väikesed, on igati inimlik ja arusaadav. Ennekõike peab pere ise sellest mõttest vaimustuma ning olema veendunud oma valikutes ja võimalustes. Tuleb hakata millegi pealt kokku hoidma ja oma pere sissetulekuid tõsiselt planeerima. See närvesööv tegevus ei ole mitte kõigile jõukohane. Samas on see noortele heaks proovikiviks, et elus toime tulla.

Kindlasti tuleb ka riigil, eeskätt valitsusel, teha kõik selleks, et noortel peredel tekiks motivatsioon selles kampaanias osaleda. ?Igale perele oma kodu? ? just see võiks saada ühe väikese riigi juhtmõtteks, kus ruumi jätkuks kõigile.

Erinevatele sihtgruppidele, peamiselt noortele, suunatud elamuehituspoliitikat on riik ja omavalitsused püüdnud Eestis kujundada mitu aastat. Varasemate toetuste mõju pole seni põhjalikult uuritud. Me ei tea, kes täpselt toetusi said ja kuidas need mõjutasid iivet. Et otsustada noorperede asumite rajamise tulemuslikkuse üle, peaksime oskama neile kahele küsimusele väga täpselt vastata. Kui näiteks selgub, et riigi ja omavalitsuse toetused ja soodustused uue kodu soetamiseks või vana renoveerimiseks on läinud peamiselt jõukamale rahvale ja iibele pole see nähtavat mõju avaldanud, siis oleks otstarbekam riigi raha suunata mujale. Näiteks suurendada lastetoetusi.

Ma ei kahtle, et riiklik elamuehituspoliitika, mis aitab noortel peredel kiiremini oma kodu rajada, on Eestis ühiskonna sotsiaalse stabilisaatorina vajalik. Kuid peame siiski täpselt määratlema, keda ja kuidas toetada, et noorperede kampaania ei süvendaks rikaste ja vaeste vahelist ebavõrdsust. Teiseks peame teadma, kust võtta noortekülade rajamiseks raha, sest järgmise aasta eelarve projektis valitsus ettevõtluse ja elamumajanduse laenude tagamise sihtasutusele raha ei eralda.