Omandireformiga lootis riik tekitada sadu tuhandeid keskklassist omanikke, kes oma varaga heaperemehelikult ümber käivad. Nõukogude ajal eikellelegi kuulunud ning hooldamata majad loodeti niiviisi kiiresti korda saada. Ometi tekkis peagi olukord, kus paljudelt õigustatud subjektidel võeti sisuliselt võimalus seda eesmärki saavutada.

Õigusvastaselt võõrandatud vara endistele omanikele tagastades anti neile küll formaalne omandiõigus, kuid sundüürnike näol võeti vabadus omandatud vara oma äranägemise järgi kasutada. Kuna puudus raha sundüürnike ümbermajutamiseks, lükkas riik probleemi omanike kaela.

Riik on küll näidanud üles initsiatiivi probleemi lahendamiseks EVP-laenu näol, mis võimaldab sundüürnikul samaväärse eluaseme soetada turuväärtusest umbes kolmandiku võrra odavamalt, kuid ressursside nappuse tõttu ei jätku seda kaugeltki kõigile soovijatele. Kuna lisavahendeid ei paista kusagilt, tähendaks probleemi lahendamise edasilükkamine tänasest veelgi valusamaid tagajärgi. Hetkel on üüri piirmäära näol tegemist omavalitsuse mõjusa hoovaga, mille abil aetakse sotsiaalpoliitikat tagastatud vara omanike arvel turgu mõjutades.

Kindlasti kujuneb üüri piirmäärade vabastamisel esialgne hoop üürisummadega koos kasvanud sotsiaaltoetuste näol Tallinna linnale valuliseks, kuid seda oleks tulnud juba omandireformi algusaegadel ette näha. Ilma lisakulutusteta pole probleemi võimalik lahendada ning varem või hiljem tuleb selleks vahendid leida. Vastasel juhul muutub omandireform paljude tagastatud varade omanike jaoks naljanumbriks, kuna sisuliselt pole tagastatud kinnisvara näol tegemist varaga (puudub majanduslik väärtus).

Praegu eksisteeriv kaheksakroonine üüri piirmäär võimaldab omanikel teha küll oma varale mõningast iluravi, kuid vara säilimise ja parendamise seisukohalt puudub sellel mõte. Igati loomulikust omanikutulust ei maksa taolise üüri puhul rääkidagi. Üüri piirmäära vabastamisel tekiks hetkel alaarenenud üüriturul loomulik konkurents, kus turg määrab õiglase hinna vastavalt nõudmise-pakkumise vahekorrale. Sundüürnikest vabaneda soovivad omanikud nõuavad kohe ülemäära kõrgeid üürisummasid, mispeale üürnikud on sunnitud endale vabaturult uue elamispinna leidma. Ometi ei soovi rõhuv enamik omanikke üürnikest vabaneda, kuna normaalne üüritulu võimaldaks neil korrastada oma elamu ning teenida loomulikku omanikutulu. Seetõttu püütakse üürnikega uutes üürimäärades kokku leppida ning tekib normaalne kliendi-teenindaja suhe. Uute üürnike ja lisapindade turuletulek tekitab likviidse üürituru, kus hinnad on senisest selgemini välja kujunenud. Tekiksid selgete hinnaklassidega elamupiirkonnad, kus igaüks saab vastavalt oma sissetulekutele valida jõukohase eluaseme.

Turu korrastamisel kaovad praegused anomaaliad, kus madala sissetulekuga inimesed elavad riigi toetusel keskmisest oluliselt kallimatel pindadel.