17. detsember 2000 kell 22:00

Tarbija ja tootja vahel palju vahendajaid

Selle aasta Äripäevas on palju juttu olnud kohalikest soojatootmisettevõtetest. Kord on tegemist ettevõtete suurte võlgadega, kord on võlgu tarbijad või siis ei lubata ehitada gaasitrassi jne. Hoolimata sündmuste suhtelisest erinevusest on tegemist ühe asja eri tahkudega.

Probleemide algpõhjus pärineb 90ndate aastate algusest ? energiakandjate hinnad kerkisid siis tunduvalt. Eesti sai vabaks, kauplemine energiakandjatega läks üle maailma vabaturu hindadele.

Seejärel otsustati keskkonda saastavad ja kallid katlamajad viia üle teistele kütuseliikidele. Algul olid populaarseimad kohalikud kütused puiduhake ja turvas. Usinalt ehitati uusi katlaid ja süsteeme. Sageli olid finantseerijad EBRD ja Maailmapank. Laen anti enamasti riigi vahendusel. Samalaadne protsess toimus ka suuremate puidutootmisettevõtete juures. Puidujäätmete ja muu põleva kraami jaoks ehitati oma katlamaja ümber.

Raskused tekkisid 90ndate teisel poolel. Kallid laenud tuli tagasi maksta. Ettevõtete juhtimine oli kallis. Kohalik tulubaas ei võimaldanud intresside maksmiseks vajalikku summat raskusteta kokku saada.

Ka konkurendid ei maganud. Eesti Gaas vedas gaasijuhtmeid ja ettevõtted eraldasid ennast tsentraalsetest soojasüsteemidest. Loomulikult langes suurte soojasüsteemide efektiivsus veelgi. Poliitiliste otsustuste viljaks olid kõrgemad soojaarved ja firmade müük.

Jõudumööda püüdsid ka omavalitsused vastu seista nn heade klientide lahkumisele süsteemist. Jäi aga küsimus: miks on suured süsteemid lõppkokkuvõttes ebaefektiivsemad. Mõni aasta tagasi tuli vestlusest eramu omanikuga välja, et soojaarved on võrreldavad, kuid elamispinna erinevus on kolmekordne. Loomulikult kütab ja puhastab eramaja omanik katelt ise, kuid päevas ei kulu keskmiselt selleks rohkem kui mõnikümmend minutit.

Tehnoloogiliselt peaks suured süsteemid olema kõrgema kasuteguriga. Kui küsimus pole tehnoloogias, on järelikult tegu vale juhtimise, turumoonutuse vm inimfaktorist tingitud põhjusega. Oodati eduvalemit, mis parandaks tunduvalt majandusolusid. Ühes kohas edu toonud lahendust püüti rakendada sealgi, kus see ei sobinud. Teine põhjus on vahendajate paljusus. Elaniku ja soojatootja vahel on hulgimüüja, kinnisvarahaldaja, poliitik, kes püüavad soojahinnale oma protsendid lisada.

Teistel aladel, nagu nt telefoniteenused, tulevikus ilmselt ka elekter, on areng toimunud variantide paljususe ja efektiivsuse suurenemise suunas. Uued tehnoloogiad annavad tarbijale võimaluse valida mitme teenusepakkuja vahel. e-pangandus võimaldab lihtsamini koguda teenustasu ja mingeid vahendajaid pole üldse vajagi.

Ilmselt on tsentraalne soojatootmine majanduslikult tulus suuremais linnades. Väide ei puuduta asulaid, kus soojatootja on põhitegevuse kõrvalt mõni suur tööstusettevõte.

Olukord võib paraneda, kui muutub soojamajanduse juhtimine. Esmajoones tähendab see vahendajatest vabanemist ja otsesidemete loomist klientidega. Elanikud ja firmad on lahendusena kasutusele võtnud väiksemaid katlamaju/katlaid. Kasvanud on kergel kütteõlil ja gaasil töötavate katelde arv.

Muidugi tahavad omavalitsused saada tarbijailt kätte raha vanade laenude tasumiseks, kuid liialt aktiivne tegutsemine võib viia samasugusele tasemele, mida näidati hiljuti ETV saates ?Pealtnägija?: mees ehitas autole puiduga köetava gaasigeneraatori.

Hetkel kuum