Parkettpõrand nõuab head heliisolatsiooni

Parkettpõrand iseenesest ei kujuta endast veel sugugi hiidtrummi, mis on kaaskodanike piinamiseks välja mõeldud. Tegemist on lihtsalt põrandakattega, mis nõuab normaalse heliisolatsiooni saavutamiseks ujuvpõranda rajamist. Ujuvpõrand tähendab rasket põrandaplaati elastsel alusel. Parketi puhul on tegemist pigem elastsel alusel kihilise põrandaga. Ka viimast nimetavad ehitajad ja projekteerijad sageli ujuvaks, kuigi see ei ole päris täpne.

Parketi paigaldamisel muudab eriti hulluks olukorra tõsiasi, et näiteks paneelmajades on heliisolatsiooniga üldse kehvad lood, sest ehituskvaliteet oli nõukogude ajal kohati nii madal, et peale naabrite kuulmise võis neid läbi seina või põranda ka näha. Paraku pole suurt parem olukord ka äsja ehitatud korterelamutes, kus on kasutatud just nagu õigeid konstruktsioone ja materjale, kuid materjali tehnilised näitajad ei vasta valitud konstruktsiooni nõuetele.

70ndate lõpust saadik ehitatud elamute projektikohane heliisolatsioon oli viidud küll nõukogudeaegsete normidega vastavusse, kuid normid olid leebed. Isegi juhul kui need olid täidetud, pidas statistiliste uuringute kohaselt kuni 50 protsenti elanikest akustilisi tingimusi halbadeks.

Praegu on Eesti projekteerimisnormide eelnõus nõudeid heliisolatsioonile karmistatud sedavõrd, et rahulolematute elanike hulk ei ületaks 30 protsenti. Normidest võib leida ka andmeid heliisolatsiooni nõuete kohta, mille puhul rahulolematute hulk oleks väiksem kui 10 protsenti. Paraku on sellise tulemuse saavutamine väga kallis ning renoveerimise käigus vahel ka võimatu, sest hoone võib olla juba põhimõtteliselt valesti ehitatud. Samas näitavad sellised protsendid, et absoluutselt läbikostmatuid seinu elamutesse ei ehitata.

Seinte täiendava vooderduse ja põrandate väljavahetamisega on võimalik olukorda tunduvalt parandada. Eelduseks on muidugi õigesti valitud konstruktsioonid ja materjalid.

Paljud korterivaldajad on otsinud ka lihtsamaid võimalusi, kuidas korterisse tungivat müra vähendada. Varaste kartusel on massiliselt paigaldatud topeltuksi, mis vähendavad läbikostvust trepikojast. Seinu kaetakse vaiba või muu heli summutava materjaliga. Lisauste ja seinakatete tulemusel väheneb küll müra vooderdatavas ruumis, kuid piirete helipidavus sellest ei parane.

Kõva materjali kinnitamine vahetult seinale loodetud tulemust ei anna. Kasutada tuleks õhuvahega paigaldatud plaatmaterjalist (näiteks kipsplaat) vooderdust, kusjuures mida suurem jääb õhuvahe, seda parem on lõpptulemus.

Vooderdusplaadi ning seina vahele jääv ruum täidetakse mineraalvillaga umbes 75 protsendi ulatuses, kuid selle võib täita ka üleni villaga. Oluline roll on plaatmaterjalist vooderduse kinnitusdetailidel. Ühenduskohtades tuleks kasutada kindlasti elastseid vahetükke (vt ka joonist lk 18). Tulemus sõltub konstruktsioonist, kusjuures üks ja sama vooderdus annab erineva efekti sõltuvalt põhiseina heliisolatsiooni omadustest. Raskema ja parema helipidavusega seina puhul paraneb heliisolatsioon märgatavalt vähem. Seega suhteliselt korraliku seina korral muutub lisavooderduse paigaldamise mõttekus majanduslikust seisukohast küsitavaks. Samuti tuleb arvestada, et lisavooderduse paigaldamine vähendab mõnevõrra ruumi pindala.

Korterite vahelagede puhul on oluline teada, et kui õhumüra levib korterisse nii alumise kui ka ülemise naabri juurest, siis löögi- ehk sammumüra kandub peamiselt ülalt alla.

Ülakorterist kostvat õhumüra on võimalik vähendada ripplae ehitamisega, kuid sellele võib takistuseks saada tubade napp kõrgus. Pealegi ei takista ripplagi oluliselt löögimüra levikut. Viimase vähendamiseks tuleb parandada hoopis ülalasuva korteri põranda heliisolatsiooni. Viimasest ei pruugi aga ülemised naabrid huvitatud olla, sest nende korteris müratase sellest ju märkimisväärselt ei alane.

Tüüpsete paneelmajade algselt paigaldatud kihiline põrandakonstruktsioon isoleerib löögimüra ebapiisavalt. Olukorda parandab elastsel alusel rullkattematerjali paigaldamine olemasolevale põrandale. Samuti aitab põranda ümberehitus, mille käigus varem kasutusel olnud puitkiudplaat asendatakse tunduvalt elastsema materjaliga.

Sageli paigaldatakse aga uus parkett otse vanale põrandale või võetakse isegi esialgne puitkiudplaat üles. Tulemuseks on suuremõõtmeline trumm altnaabrite pea kohal.

Paraku on parkett selline põrandakattematerjal, mis nõuab normaalse tulemuse saavutamiseks piisavalt paksu elastset aluskihti. Kauplustes pakutav õhuke korgipuruga aluskate heliisolatsiooni seisukohalt märkimisväärset efekti ei anna. Tegemist on ikkagi tootega, mis mõeldud aluspõranda ebatasasuste silumiseks.

Parketi tarvis pole seni elastsel alusel kihilisest põrandast paremat ega lihtsamat lahendust leitud.

Ujuvpõranda ehitamisel on oluline jätta seina ja põrandakonstruktsiooni vahele 2 sentimeetri laiune vahe, mis täidetakse heli isoleeriva materjaliga.

Kahjuks kiputakse seda viimast nõuet unustama ning sellisel juhul puutub põrandaplaat ikkagi seinakonstruktsioonidega kokku ning kannab löögimüra edasi. Samuti tuleb põrandaliistud kinnitada kindlasti kas ainult põranda või ainult seina külge. Vastasel juhul kandub löögimüra ikkagi edasi, kuigi põrandakonstruktsioon ise on õigesti lahendatud. Põranda ehitamisel tuleb kasutada ainult teadaolevate heliisolatsiooni omadustega (vaata toote vastavustunnistuselt) materjale ning konstruktsioone, mille valikul peaks kindlasti konsulteerima ka ehitusakustika spetsialistiga.

Probleeme ja küsimusi võib tekitada elastse kihi materjal. Põrandakonstruktsioonis ei ole otstarbekas kasutada jäika vahtplasti ega kergkruusa, kuna need materjalid on liiga jäigad. Pealegi võib kruus aja jooksul mureneda ning seetõttu kokku vajuda.

Korkplaadid võivad sobida juhul, kui kihi paksus on küllalt suur ning kui selle peal on kõvasid plaate sobivas paksuses. Paraku kohalikul turul sobivaid korkplaate pole näha olnud.

Põrandakatetest kasutatakse sageli ka PVC-materjale, mis elastse kihi olemasolu korral summutavad üsna hästi sammumüra. Õhukesed põrandakatted, millel elastne aluskiht puudub, aga heliisolatsiooni seisukohalt mingit efekti ei anna. q