Loodusturismi riskid Võrumaal

Paistab, et Võru kaubandusettevõtted, turismitalud ja hotellid on sel suvel tõelise või sees. Piisab ühest pilgust tänavale või tiirust maakonnas, et näha enneolematult palju turiste, kes üksteise võidu Võrumaa loodust naudivad. Neid pole talumatult palju, kuid harjumuspärasest siiski enam.

Nagu vanajumala selja taga, ohkab linnaelust väsinud turist, heidab järve veerde pikali ja laseb kosutaval limonaadil hea maitsta. See on Võrumaa tänapäev. Tõestuseks, et vanajumal Võrumaad eriliselt kohtleb, olgu öeldud, et Eestit räsivatest trombidest ja paduvihmast on Võrumaa puutumata jäänud. Pole siin õiget vihmagi olnud.

Kuu aja eest, mil õhutemperatuur sel suvel esmakordselt 30 soojakraadi kanti tõusis, ütles Võru turismiinfokeskuse juht Meeli Palujõe, et aasta-aastalt on inimeste huvi Võrumaa vastu suurenenud. Rohkem on kõiki ? eestimaalasi, kooliekskursioone, välismaalasi. Sakslased, kes muidu jõudsid Võrumaale jaanipäevaks, olid tänavu platsis juba aprillis.

Kuid Võrumaa, mille omavalitsused oma arengukavades üksteise võidu rõhutavad loodusturismi tähtsust, saeb tegelikult oksa, millel istub ja maitsvat vilja sööb.

Küsimus on selles, et kauaks siin seda puutumatust jagub, kui iga suvega järjest rohkem inimesi metsikut loodust ja üksindust nautima sõidab. Võrumaa järvede äärde rajatakse uusi supelrandu, metsadesse tehakse uusi matkaradu. Lõpuks tähendab kaubamärk ?puutumatu Võrumaa loodus? lihtsalt üksteise kukil metsarajal tunglevaid inimesi, kes maksid raha üksinduse eest ja pöörduvad pettunult tagasi.

See pole lähema kümne aasta probleem, kuid lõpuks võib maakond seista lõhkise küna ees: läinud on nii puutumatu loodus kui turistid takkaotsa. Loodan, et maakonna planeerijad arvestavad sellise võimalusega.