Ilves seab kahtluse alla NATO riikide solidaarsuse
Välisminster Toomas Hendrik Ilves andis Raadiole Vaba Euroopa intervjuu, milles väitis, et tegelikkus näitab, kui solidaarne on NATO liikmesriikide käitumine praguses kriitilises situatsioonis.
Peeter Kaldre: Mis on nüüd, pärast 11. septembrit rahvusvahelistes suhetes muutunud, mida mõned vaatlejad on nimetanud ka kardinaalseks muudatuseks?
<pilt#ToomasIlves.jpg#välisminster Toomas Hendrik Ilves#150#173#0>
Toomas Hendrik Ilves: Võib-olla on kardinaalselt muutunud Ameerika rahva enda sisetunne või ohutuse tunne. Me alles näeme, kas ka rahvusvahelised muutused saavad olema kardinaalsed. Seda võime küll öelda, et solidaarsus, mida on üles näidanud Euroopa riigid USA-ga, on tugevam kui me kaua aega oleme näinud. Kuid seda saab hinnata alles siis, kui on vaja teha reaalne panus.
Kui vaadata NATO käitumist, siis esimest korda on apelleeritud 5. artiklile, mis ütleb, et rünnak ühe liikmesriigi vastu on rünnak kõikide vastu. Kuid mõnes NATO liikmesriigis on juba kosta hääli, et see ei tähenda, et me midagi tegema peaksime. Mina ootaksin nende kõrgelennuliste fraasidega, kuni tegelikkus näitab, milline see solidaarsus on.
Muutunud rahvusvahelise kliima all peetakse mõnikord silmas ka seda, et senine Ida-Lääne potentsiaalne vastasseis on muutumas Põhja-Lõuna vastasseisuks. Siit edasi on avaldatud arvamust, et näiteks NATO laienemine ja Eesti astumine sinna ei kujuta enam mingit tähtsust?
Nagu ma juba ütlesin, on tehtud igasuguseid solidaarsusavaldusi Ida-Lääne teljel. Aga mõned kõrgemad ametnikud ja ohvitserid Venemaal on juba kuulutanud, et see ei tähenda, et me lubame NATO-l meie piirkonnas tegutseda.
NATO laienemine on pikaajaline protsess. Praegu me oleme ühe kriisi keskel, mis on loomulikult lükanud NATO laienemise tähelepanukeskmest natuke eemale. Aga ma julgen väita, et see protsess, millel on oma selge loogika, ei jää nüüd toppama. Kui normaalne olukord taastub, siis nagu hästi funktsioneerivas süsteemis ikka on, needsamad töögrupid ja ametkonnad töötavad edasi.
On peljatud, et kuna USA püüab moodustada rahvusvahelist terrorismivastast koalitsiooni ja sinna on hädasti vaja kaasata Venemaa, siis ehk tehakse NATO laienemise osas Venemaale vastuteenena järelandmisi?
Ma paneks sellise oletuse sügava paranoia ja spekulatsiooni valdkonda. Ma siiski paluksin, et inimesed tuleksid kaine mõistuse juurde. Praegu on tõsine kriis. Ei saa keskenduda oma mättale, et oi-oi, nüüd me ei saa NATO-sse. Keskne küsimus on praegu solidaarsus.
Ronime siis mättalt mäele. Kas rahvusvaheline koalitsioon on tõenäoline? Et USA juhtimisel ja NATO kaasabil ning liites sinna Hiina, Venemaa ja Pakistani kui võtmeriigi, säärane koalitsioon tekib?
Poliitiline koalitsioon ei ole kindlasti välistatud. Ka Lahesõja ajal oli poliitiline koalitsioon, milles osales ka NSV Liit. Hoopis teine küsimus on, mida see tähendab sõjaliselt. Nagu ma mainisin, on vene sõjaväejuhtkonnast juba teatatud, et Venemaa territooriumile ei lubata NATO lennukeid või muud sõjatehnikat. Ollakse vastu ka sellele, et need väed tulevad endistesse Kesk-Aasia vabariikidesse. Seega poliitiline koalitsioon on tõenäoline, sõjalisega on lood palju keerulisemad.
Mida ikkagi tähendab NATO artikkel 5 ellurakendamine? Kas kõik liikmesriigid võivad paisata oma relvajõud kahtlusaluse riigi või objekti pihta?
Ei, see ei tähenda tingimata seda. Artikkel viis ütleb, et rünnak ühe riigi vastu on rünnak kogu alliansi vastu. Tänu Põhja-Atlandi lepingule käsitlevad teised liikmesriigid rünnakut kui enda vastu suunatut. Seejärel võtavad nad ette ka vastavad sammud. See ei saa tähendada, et kõik paiskavad mängu oma väed. Näiteks NATO liikmel Islandil ei olegi oma sõjaväge. Koostöö Islandi puhul võib aga tähendada seda, et NATO vägedele avanevad nende suured lennujaamaressursid - nii nagu oli Külma sõja ajal.
Mõned riigid võib-olla saadavad politseinikke, mõned ehk laenavad oma relvastust. Tegutsetakse vastavalt vajadusele ja oma võimalustele.
Kas Eesti saab ka oma panuse anda, kuigi me ei ole veel NATO liikmed ja artikkel 5 siia ei laiene?
Vaatamata väiksusele on meil kogemusi ja oskusi, mida me oleme juba päris edukalt kasutanud Balkanil. Meil on rahuvalvajad, meil on päris kõrgelt hinnatud sõjaväepolitsei, meil on väga kõrgelt hinnatud päästeteenistus. Nii et ressursid on meil täiesti olemas. NATO-s ei ootagi keegi, et Eesti paneks välja lennukiemalaeva, mida meil ei olegi.