Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Sotsiaalmaksu tõus viib Eesti tervishoiu koomasse
Mõõdukast sotsiaalminister Eiki Nestor ei jäta valijate intrigeerimist ja ettevõtjate ruineerimist oma sotsiaalmaksu tõstmise ideega. Sotsiaalmaksu komponentide ? pensioni ja ravikindlustuse ? vahel hobuseid vahetades soovib ta seekord sotsiaalmaksu tõstmist meditsiini hüvanguks.
Äripäev peab halvenevast olukorrast ainsaks väljapääsuks osa ravikindlustuse raha töötajale väljamaksmist, mille eest on riigil õigus nõuda tervisekindustuse poliisi sõlmimist kindlustusfirmas. 13% meie keskmisest brutopalgast on ikkagi ca 700 krooni kuus, mis hajub praegu ebasihipäraselt kuhugi haigekassa, haiglate ja ravimifirmade vahele.
Vabaneva raha arvel isiklik ravikindlustuse poliis, nagu USAs, lõpetab laristamise ja selgitab kiiresti välja, mille peale raha tegelikult kulub. On need tõesti haiglateenused ja muu arstiabi või on need ülesblufitud ravimihinnad ja tervishoiukorralduse bürokraatiaaparaat. Kuni tööandja kannab kaugevõitu maksu kuhugi, puudub töötajal võimalus ja ka huvi ravikindlustuse rahast sotti saada. Samas säilib poliitikutel kiusatus ettevõtja koormist suurendada. Töötaja teab ainult seda, et alati ei pruugi ta asjatundlikku ja õigeaegset arstiabi saada, kuna haiglates on järjekorrad. Läbipaistvuse suurendamise huvides peab ravikindlustuse maks ehk poliisi sõlmimine olema töövõtja kohustus.
Personaalse ravikindlustuslepingu vastu räägiks justkui laste, pensionäride, registreeritud töötute vajadus samuti raviteenuste järele ? nendel ei vabaneks enda tarbeks sotsiaalmaksu summasid. Samuti kas või vähi- ja aidsihaiged, kelle kindlustuspoliis tuleks ülikallis. Seepärast peab osa raviraha kogutama ? nagu Eiki Nestor armastab korrata ? solidaarsuspõhimõttel. Kõikvõimalike õnnetusjuhtumite puhuks säilib vältimatu abi, kiirabi ei kao kuhugi. Ent solidaarsus, mis tõukab maksumaksja jõhkralt kõrvale, saab olla vaid võõra rahaga priiskajate solidaarsus.
Teine ebakoht on ravimifirmade nuumamine haigekassa rahaga ? tegevus, mis hakkab maksumaksja kontrolli alt väljuma. Koostöös ravimifirmadega kirjutavad tohtrid välja üha kallemaid ravimeid, teades, et haigekassa kompenseerib 90% hinnast. Palgatõusu eest võitlemise kõrval, mis on kahtlemata põhjendatud, kuid mis tuleb samuti haigekassa rahast, peaksid arstid hoiduma kallite ravimite ?üledoosi? eest.
Meditsiinis ja poliitikas pidavat kõik olema asjatundjad. Paraku on sotsiaalmaksu tõstmine kõige lihtsam, ent samas kõige lühinägelikum tee. Ettevõtluse lämmatamine vähendab tegelikke maksulaekumisi tulevikus, töötajatelt solidaarselt sõnaõiguse äravõtmine on sisuliselt maksumaksja tunnistamine kuulekaks teovõimetuks.
Ses mõttes on Mõõdukad näidanud oma kaugele arenenud meditsiinipoliitilist ebakompetentsust. Kuid mida teevad pahateolt tabatud poliitikud ? nad võtavad kiiresti haiguslehe.