Juventus jõuab börsile minekuga Manchester Unitedile kannale

Pankade Merrill Lynch ja Sanpaolo IMI korraldatavas aktsiaemissioonis tuleb müüki 38,7 miljonit aktsiat, mille müümise järel tõuseb Juventuse turukapitalisatsioon 7,36 miljardi Eesti kroonini, jäädes alla ainult Manchester Unitedi (ManU) 9,39 miljardile kroonile.

Ehkki jalgpallist on saanud meelelahutusäri üks tähti ja tugevad tippklubid näivad suplevat rahas, ei ole see sugugi nii. Juventuse börsile minek on pigem erand kui reegel, sest näiteks Suurbritannias, kus nii mitmedki klubid on üritanud börsil edu saavutada, on investorite huvi nende vastu lahtunud. Selle põhjuseks on eelkõige tippmängijate üle igasuguse piiri kasvavad palgad, mis söövad lihtsalt klubide tulud ära.

Inglise meistrisarja klubide viit hooaega (1993/1994 kuni 1998/1999) uurinud audiitorfirma Deloitte & Touche andmetel kasvasid selle aja jooksul klubide tulud 177, mängijate palgad aga 266. Kõige selle tagajärjel moodustasid enam kui poolte klubide palgakulud rohkem kui kaks kolmandikku käibest.

Euroopa eelmise hooaja suurima käibega klubide seas domineerisid selgelt Inglise ja Itaalia omad, kokku oli neid kahekümne parema seas kolm neljandikku ehk vastavalt kaheksa ja seitse. Suurim käive oli Manchesteril ? 2,9 miljardit krooni, Juventus oli oma 2,2miljardilise käibega viiendal kohal.

Kui aga vaadata Itaalia juhtivate klubide kasumeid, siis üksnes Juventus on ainukesena suutnud kasumis püsida, ja seda viis aastat järjest. Teistest tuntumatest sai AC Milan oma omaniku, Itaalia peaministri Silvio Berlusconi valdusfirma Fininvest käest novembris 282 miljonit krooni, mis kulus põhiliselt eelmise hooaja 563 miljoni krooni suuruse kahjumi kustutamiseks. Börsil noteeritud SS Lazio teatas, et on sunnitud eelmisel aastal saadud 626 miljoni krooni suuruse kahjumi tõttu kärpima mängijate järgmise aasta palgaraha 20 protsenti ning vähendama mängijate arvu 29-lt 25-le. Pankroti serval kõikuv Fiorentina sõltub üksnes Berlusconi Fininvesti turgutussüstidest, mis on viimastel kuudel klubi kaks korda ära päästnud. Kuid need on Itaalia tippklubid, mis siis veel nõrgematest rääkida. Kokku oli Itaalia meistrisarja klubide tegevuskahjum eelmisel aastal 11,3 miljardit krooni.

Kõige teadlikumalt ja edukamalt on jalgpalliklubidest suurde ärisse sukeldunud Manchester United, kes reklaamib end ?suurima spordi ülemaailmse kaubamargina?. Tänu heale mängule ja tugevale kampaaniale on Manchester Unitedil Euroopas 14 miljonit fänni ja eelmise aasta küsitluste põhjal pidas 26 protsenti Euroopa jalgpallihuvilistest Manchesterit maailma parimaks klubiks. Laiendamaks oma margi tuntust Põhja-Ameerikas, sõlmis Manchester tänavu veebruaris USA pesapallimeeskonnaga New York Yankees ühise turundustehingu, mille väärtust hinnatakse miljarditega. Aasias on Manchesteri nime tutvustanud Inglise meistrisarja ülekanded satelliittelevisioonis, tänu millele klubi on avanud oma firmapoed Singapuris, Bangkokis, Kuala Lumpuris ja Hongkongis. Nii Ameerikas kui Aasias on Manchesteri kaubamarki aidanud tutvustada koostööleping sporditarvetefirmaga Nike.

26 protsenti tuludest saab Manchester United oma firmakaupade müügist ja sponsorlepingutest. Suure osa tuludest annab Inglise meistrisarja ja televisioonifirmade BSkyB ja ITV vahel sõlmitud ülekandeleping, mille alusel jagatakse kolme aasta vältel üle 39,9 miljardi krooni 20 klubile sõltuvalt nende tulemustest. Peale selle on Manchesteril oma telekanal MUTV, millel on õigus klubi mänge näidata kaks päeva pärast toimumist.

Ja muidugi UEFA meistritesarja raha, mida 32 klubile jagub üle 10,6 miljardit krooni, millest võitjale läheb umbes 705 miljonit.

Kuigi Manchester Unitedi tulud olid eelmisel aastal suured, kahanes kasum veerandi võrra, ikka just tippmängijate palkade pärast, mis on fantastilised: David Beckham ja teised tipud teenivat The Economisti andmeil nädalas umbes 2,49 miljonit krooni.

Klubi aktsial ei lähe aga sugugi nii hästi: olles 1999. aastal 200 penni tasemel ja tõustes 2000. aasta alguseks 400 pennile, on see nüüdseks kukkunud 130 pennile. Näis, kuidas Juventus lahendab palgakulude ja aktsiakursi vastuolu.