Vapper ja tark nagu sangar seiklusfilmis

21.märtsi ÄPst loetud endise teede- ja sideministri Toivo Jürgensoni kommentaari ?Kolme aastaga laekus miljard krooni riigile? järel hakkas mind kiusama kunagine estraadilaul ?Olen nagu sangar seiklusfilmis??. Et kommentaari viimane lause lubab järgmisi analoogilisi lugusid vaprusest ja tarkusest, millega kolm aastat teid, transporti ja sidet valitsetud, siis lugejatel suurtest arvudest tekkida võiva peapöörituse vältimiseks pean õiglaseks kriitilise realismi positsioonilt väheke õiendada.

Toivo Jürgenson teatab, et selgetest eesmärkidest lähtuvalt algas tema ametisseasumisel kohe valitsemisala korrastamine ja ettevõtete töölepanek. Tõsi. Mäletan mitmetes intervjuudes korratud vajadust ametisse panna euroopalikud juhid. Pandigi. Ameteid hakati andma läbikukkunud kinnisvaraärimeestele, hamburgeriputkade omanikule, lihtsalt töötutele sõpradele, ilma hariduseta isehakanud ajakirjanikele ja PR-meestele, kvalifikatsiooni kaotanud juristidele jne.

Mõne nendest pidi ta küll kriminaalsete asjaolude ilmnemisel ruttu välja vahetama, üks kõrgemate ametnike konkursi- ja atesteerimiskomisjoni poolt ametikoha nõuetele mittevastavaks tunnistatud mees istus aga ministri kaitsva tiiva toel isegi paar aastat oma toolil, kuni ebakompetentsuse ja saamatuse määr ületas tõenäoliselt ministri enda taluvuspiiri. Seejärel maandati mees pehmelt valitsemisala riigifirmasse hea palga peale. Paljud asjatundjad olid sunnitud euroopalike juhtide saabudes lahkuma.

Toivo Jürgenson teatab, et juhtkonna väljavahetamine ASis Tallinna Sadam suurendas äriühingu kasumit 9 korda ning andis riigile kolme aastaga miljard krooni. Võimas. Ja lihtne. Minu arvates istus Toivo Jürgenson ministritoolil, mis küll kogu aeg kõikus ja logises, küllalt kaua, et iseseisvalt endale selgeks teha infrastruktuuride majandamise, juhtimise ja arengu loogika ning elementaarsed seosed põhjuste ja tagajärgede vahel. Tallinna Sadama saavutuste puhul ei ole tegemist Teletupsude filmi lilledega, mis maa seest õitsvatena välja vupsavad, kui vaid päike kõrgelt korraks naeratab.

Kainestav oleks meelde tuletada, et just enne Toivo Jürgensoni ametis olnud ministrid, Tallinna Sadama nõukogu ja juhtkond kavandasid ettevõtte ümberkujundamise läänelikuks landlord-tüüpi sadamaks ning selle idee ja arenguprogrammi elluviimiseks aastatel 1995?1999 tehti tõsist tööd.

Toivo Jürgensoni valitseda anti Baltikumi suuruselt teiseks, aga efektiivsuselt parimaks tõstetud sadamakompleks. Viie aasta jooksul oli jõuliselt ehitatud nii kaisid kui ka reisiterminale, saavutatud kvalitatiivne hüpe töökultuuris. Üle miljardi krooni väärtuses laiendati aktsiakapitali, ettevõtte turuväärtuse kasvu võiks Jürgensoni stiilis mõõta kümnete kordadega. Nii et uutele juhtidele anti üle suurepärane ja suure potentsiaaliga firma. Jäi vaid viljade lõikamise vaev. Kui omanik-riik otsustas sellest riigieelarve lüpsilehma teha, tõstes 7 korda riigieelarvesse kantava dividendi määra, olgu nii.

Operaatorid on muutunud rahulolematuks. Neile ei ole selged hämaravõitu maksustamisprintsiibid ja ebaproportsionaalsed investeerimisplaanid eri sadamate ja sadamaosade vahel. Muuga sadama viljakai rendileandmine eelmise juhtkonna poolt tekitavat Toivo Jürgensonis masendust. Kahju.

Masenduse põhjused võivad olla erinevad, aga kindlasti nõuavad nad põhjalikku uurimist. Eriti kui omaniku esindaja masenduse põhjustab rahvusvahelise konkursi tulemusel sõlmitud leping, mis kindlustas ka kauba puudumise või selle plaanitust väiksemas koguses töötlemisel stabiilse tulu sadamale 14 mln kr aastas pluss kaubatasud, 200 töötaja kuludest vabanemine ja operaatori poolt tehtud 70 mln suurune investeering.

Sama kai veelgi parema kasutamise läbirääkimistel oli minu teada takistuseks just omaniku esindaja soovimatus olukorda muuta.

Autor: Ruth Martin