Ilmar Raag kasvatab paksu nahka

Eesti Televisiooni peadirektori ametikoht on seotud rohkem raskesti defineeritava missioonitundega. Alates sellest, et eratelevisioonide juhid saavad tunduvalt rohkem palka kui mina. Ja et siin-seal terendaks ka välismaal mõni töökoht. ETV on siiski ainuke koht teiste kanalite kõrval, kus mõningaid suuremaid projekte võiks arendada. Praegusel hetkel loeb maailmas füüsiline asukoht üha vähem, mistõttu võib ka Eestist teha mujale maailma igasuguseid projekte.

Kuigi olen üha rohkem olnud administreerimise poole peal, on siiski vastuolu loovtegevuse ja administreerimise vahel kogu aeg täiesti olemas.

Miks Steven Spielbergil läks Hollywoodis väga kiiresti ja väga hästi? Vastus on, et ta töötas kõigepealt televisioonis, kus talle õpetati tähtaegadest ja eelarvetest kinnipidamist. Pole midagi hirmsamat kui kontrollimatu ja distsiplineerimatu loovinimene sellises tööstuses nagu film ja televisioon seda on. Soovist kontrollida lõpptulemust tuli mul endale selgeks teha ka asja majanduslik pool.

Hollywoodis praktika ajal oli huvitav näha, kuidas neid loovinimesi, kes on väga komplekssed isikud, paigutada optimaalsesse väljapigistamise süsteemi. Et nad säilitaksid oma loovuse ja sõbralikkuse, aga samas peaksid kinni tähtaegadest ega läheks eelarvest üle.

Usun, et teatud annus ambitsioonikust ja järjepidevust, hea tahe ning püüdlikkus. Dünaamilisus ja aktiivsus, mis olid noore inimese ülespoole jõudmiseks vajalikud. Teine pool on valmisolek ja visiooni nägemine. Kuidas sedasama ametit kaugemale tulevikku viia ja arendada. Vaadates oma alluvaid, on seal palju neid, kes teevad päev-päevalt tööd, kuid nad ei jää silma. Nende väärtusest saame alles siis aru, kui seda inimest enam seal tööl ei ole. Selleks et teda märgata juba tema töötamise ajal, peab ta välja käima ideid. Jaapanis on ettevõtteid, mis nõuavad oma töötajatelt iga perioodi järel ratsionaliseerimisideid ja neid hinnatakse selle järgi, kui palju nad mõtlevad ettevõtte tulevikule kaasa.

ETV juhtimisel on vaja suures koguses poliitiku paksu nahka ja kannatlikkust, sest miski ei toimu kiiresti. Täna võin öelda, et oluline on inimeste ärakuulamine. Nii nagu psühhoanalüütikutest räägitakse, et nad tegelikult ei ravi oma patsiente, vaid et haige räägib talle oma loo ära ja saab isegi aru, kus on lahendus. Nii võib ka organisatsioonis olla. Nii suure organisatsiooni puhul nagu ETV on vajalik järjekindel delegeerimine ja et kõik, mis delegeeritud, saaks tehtud.

Saavutada finantseerimiskindlus, olgu ta siis suurem või väiksem, ja et see ei sõltuks niipalju välistest muutujatest. Tegelikult on meil palju koostööpartnereid ja mitte niipalju konkurente. Oluline on leida see ühisosa ja luua erinevaid koostöö vorme, näiteks Eesti Kontserdiga, Eesti teatritega, Eesti Filmi Sihtasutusega. Aeg-ajalt on tunne, et püütakse üksteisel nahka üle kõrvade tõmmata. Makromajanduse tasandil on see ikkagi üks osa riigi eelarvest.

Televisioon on üsna spetsiifiline ala ja selle ala spetsialiste on meil ääretult vähe. Sealt päris oma meeskonda luua on ääretult raske. Eriti olukorras, kus üle üheksakümne protsendi eelarvest tuleb riigilt.

Aare Urm oli see, kes väärtustas sisekommunikatsiooni, mida ei jõutud veel päris välja arendada. Teine oluline pool on konservatiivne raamatupidamine. Et saateid tehakse nii palju, kui raha on, mitte ei võeta laenu. Laiemas laastus on meil soov saada kaasaegseks organisatsiooniks, mida iseloomustab sünergeetilise integratsiooni strateegia ? tuleb leida uusi turge. Meil on küllaga pool-kommertsiaalseid turge, mida ETV võiks arendada, eelkõige teleteenuste andmist välisgruppidele.

Võib-olla on see ka minu probleem, kuid ma pole Eestis kokku puutunud veel strateegiliste visionääridega. Maailma suurtest telejuhtidest võiksin nimetada Ted Turnerit või Robert Murdochit. Raske öelda, kui palju ma neid tegelikult enda eeskujuks pean.

See sõltub sellest, kuidas riik ETV kujundab. Kui riik otsustab, et tal on seda kanalit vaja, siis ma usun, et siin võib päris palju huvitavaid asju sündida ning siis ma ei oska ütelda, millal ma siit ära tahan minna.