Ekspeditsioonid Mulginabale

No küll võib praegu huvitav aeg olla Viljandimaa omavalitsusjuhtidel ? vallavanematel, linnapeadel ja volikogude esimeestel. Eriti veel juhul, kui parasjagu ei kuuluta ka ühtegi erakonda.

Küllap juba mõnda aega võivad sellised inimesed tunda end rohutirtsukuninga või -emandana, kellele poliitilised rändtirtsud ? kõikvõimalikud erakondade ja parteide saadikud ? kandikutel head ja paremat kokku kannavad. Ja mida aeg edasi sügise ehk kohalike valimiste poole, seda hoogsamaks selline moosimine kahtlemata muutub. Seda enam, et kodanike valimisliitudel on nüüd kriips peal.

Põhjust pole vaja kaugelt otsida. Valla- ja linnajuhid on ju sajaprotsendiliselt need inimesed (nimed), kes kandideerimise korral korjavad oma piirkonnas märkimisväärse portsu hääli ning kes seetõttu on vaja oma partei paati meelitada.

Heitsin huvi pärast pilgu peale 1999. aastal peetud kohalike valimiste tulemustele. Viljandimaal oli enne eelmisi valimisi 19 omavalitsust ning kõigi nende tegevjuhid (vallavanemad või linnapead) olid seal oma kandidatuuri üles seadnud. Kõik nad pääsesid ka volikokku, seejuures koguni 18 inimest 19st lihtkvoodiga. Edukaim vallavanem näiteks sai oma valijatelt 4,7 lihtkvoodi jagu hääli.

18 praegusest maakonna omavalitsuse tegevjuhist kuulub Postimehe andmetel ühte või teise erakonda kaheksa inimest. Samal ajal vaid üks neist kaheksast kandideeris eelmisel korral erakonna nimekirjas. Ülejäänud läksid toonagi valimistele mõne kodanike valimisliidu koosseisus, millel jagus nimesid Ühisest Murest Pihlakobarani.

Üldse osales Viljandimaal eelmistel valimistel kokku 37 kodanike valimisliitu, 14 erakonnanimekirja ja üks erakondade valimisliit. Lisaks veel omajagu üksikkandidaate. Seega võiks Mulgimaa erakonnastumist võrrelda Antarktikaga: lõunanabal on käidud ja üksikud uurimisjaamad ju tegutsevad, kuid üldiselt on erakondlike rändekspeditsioonide korraldamiseks veel ruumi ja põhjust enam kui küll.