Maksuvaba kaubandus kui indikaator

Oleme jõudnud imelikku olukorda. Peale kolmeaastaseid tax-free `le üleminekuaja taotlemise nõupidamisi hakkab järjest enam Eesti tippametnikke ja poliitikuid väitma, et Eesti ei hakkagi maksuvabale kauplemise ajapikendust taotlema. Seejuures need väljaütlemised tulevad ilma mingisusguse süvenemiseta, justkui kuskil juba otsustatud asja üle. Et oleme vaesed, aga uhked ning saame ilma laevade maksuvaba kaubanduseta hakkama.

Küsimuse asetuse laad annab mõista, et selle üle on mõttetu vaidlusse laskuda. Igaüks usub, mida ta soovib uskuda. Loomulikult saame ilma tax-free`ta hakkama, aga? Euroopa Liiduga ühinemine on Browni liikumisele sarnanev kulgemine. Ühineva riigi poolt liidu pakutava enda huvides ärakasutamine peaks olema protsessiosalise ülim eesmärk. Meil kipub see kuidagi teisiti välja kukkuma. Me ei oska nõuda või ei taha kasu oma riigile. Ütleme lihtsalt, et pole vaja, ja näe imet ? kõik hakkavadki kui üks mees samasse nõussse.

Arutleme veidi lihtsamalt. Tegelikult polegi meil vaja mitte tax-free`d, vaid madalaid praamipiletite hindu. See tagab meile kolme miljoni tarbija jätkuva huvi kulutada siin, Eestimaa pinnal miljardeid kroone.