Kahe ministeeriumi ebaotstarbekas liitmine

Koonderakonna valitsuse lõpuaastal väljakäidud mõte teede- ja sideministeeriumi ning majandusministeeriumi ühendamisest, leidis viljaka pinna kolmikliidu plaanides. Vastav punkt kirjutati koalitsioonilepingusse. Selle täideviimisele aga lähemale ei jõutud, sest ilmnes asjaolusid, mis tegid ühendamise ebaotstarbekaks. Tänavu talvel ohjad haaranud kaksikliit pidas eelmise valitsuse tegematajätmise elluviimist enda kohuseks ja hetkel asjaga tegeldakse.

Kui kolmikliidu valitsemise esimestel aastatel tuli avalikkuse päringutele suurühendamisest vastuseid stiilis, et asja kaalutakse, siis seisukohad muutusid Henrik Hololei majandusministriks saamisega. Eurointegratsiooni büroo juhi kohalt tulnud mees teadis täpselt, mida tähendab hiidministeeriumi loomine Euroopa Liiduga ühinemise seisukohalt.

Hetkel tegutsevast kuueteistkümnest Euroopa ministrite nõukogu kooseisust hõlmaks loodav kommunikatsiooniministeerium viite. Seega ühe ministeeriumi minister peaks osalema pea kolmandikul ministrite nõukogu koosseisu istungeist. Hispaania eesistumise ajal (jaanuar?juuni 2002) toimus eelmainitud nõukogudel 18 kohtumist. Istungite kestvus on reeglina kaks päeva nii oleks minister Eestist ära poole aasta jooksul 54 päeva. Ja seda ainult ühe esindusülesande täitmiseks. Kui arvestada, et ministril on veel teisi olulisi komandeeringuid, siis kujuneks ta oma välissõitude arvult teiseks välisministriks. Suurministeeriumi juhil ei jääks aega osaleda kabineti töös ja jääb selgusetuks, kes hoolitseb tohutu haldusala koduste tööde eest.

Üks võimalus on. Kuuldavasti on minister Tõnisson pidnud võimalikuks valitsemisseaduse muutmist, et luua aseministrite ametikohad. Kui ühes ministeeriumis sarnased uued poliitilised ametikohad tehakse, järgnevad laviinina teised ministeeriumid. See oleks löök riigi rahakotile.

Siiani pole selge, kuidas ühendamine saaks toimuma. Kas praeguste valitsusasutuste mehhaanilise liitumise või uue ministeeriumi loomise läbi. See on oluline eriti koondatavate seisukohalt. Selged vastused puuduvad, sest loodud ühendamiskomisjon pole lähiaegadel kaks kuud koos käinud. On teada, et lisaeelarvest on eraldatud üle kuue miljoni krooni, millest ligi miljon on määratud komisjoni liikmetega seotud firmadele (KPMG, MPS Eesti, Tuleviku Uuringute Instituut jne) ettevalmistustööde tegemiseks. Liitumiseks pakutud kuus miljonit on selgelt vähe. Seda arvu peaks mitmega korrutama.

Küstavusi on muidki. Pole infot kuhu ja millal saab ministeerium ümber kolitud, kuigi kolimisrahad on ette nähtud. Kuigi asjaga on tegeldud pea pool aastat puudub ülevaade, milline saab olema uue ministeeriumi ülesehitus. Järjest selgemalt kostab kaksikliidust hääli kogu ürituse mõttetusest. Seda nii Keskerakonna kui Reformi poolelt.

Hetkel lihtne tunduv ametnike koondamine annab juba praegu tunda. Millega motiveerida mõlema ministeeriumi juhtivametnikke töötama varasema pingega, kui neile on selgelt märku antud, et vallandamine on ainult aja küsimus. Selliseid vihjeid on tulnud tippametnikele, kes on paika pandud riigiametnike kõrgema atesteerimiskomisjoni otsusega. Lähiminevik on näidanud, et sel juhul järgnevad kohtulahendid, milles on võitja reeglina töövõtja. Ja jälle kuluvad miljonid.

Juhul kui hulga aastaid ministeeriumis töötanud isikutest siiski saadakse lahti, siis kes neid asendavad. Kas mitte parteikarjääri tegijad? Juhul, kui nad on suure õpivõimega, saavad nad teemadega kurssi poole aastaga. See on muidugi erakonnastunud uusametnike puhul väheusutav. Riigiaparaadi tavapärase tegevuse peatumine või aeglustumine kasvõi aastaks annab riigile tagasilööke.

Valitsuse vastasrind hõõrub juba praegu käsi, oodates järgmisi käike ühendamishuviliste vaevalisel teel. Olen seda ise lähedalt kogenud. Kümnetesse miljonitesse ulatuvad kaheldava väärtusega kulutused oleks maiuspala, veel mitte kohalikel, aga juba kevadistel Riigikogu valimistel. Loodetavasti jääb peale riiklik mõtlemine ja enne raha vasakule või paremale jagamist mõeldakse sügavamalt asja olemusele.

Meie majanduse, eriti transpordi, side ja infotehnoloogia puhul, on oluline jätkusuutlikkuse tõstmine. Oleks kahetsusväärne, kui me seda kahtlaste katsetega nõrgendaksime.