Ebatavaline kanuumatk

Rabakanuumatka pakub Viruna turismitalu, mis asub pooleteise tunni sõidu, ehk kui täpne olla, 143 kilomeetri kaugusel Tallinnast. Virunasse tasub kohale sõita õhtul, sest siis saab lõkke ääres meeleolu luua, liha grillida, saunas käia ja ööbimiskohas, mille nimi on Põdramaja, end sisse seada.

Hommik algab rammusa hommikusöögiga, mille juurest ei puudu ehtne maapiim ja kodused pirukad ning karask. Linnavurle ehmatab rammus piim esialgu äragi. Kuid eesootavaks päevaks annab see vajalikku jõudu. Teejuht Martin Vahtel hoiatab, et kogu teekond võtab vähemalt viis tundi.

Raba asub majutuskohast umbes viie kilomeetri kaugusel. Kel isu matkata, saab selle teekonna jalgsi ette võtta. Muidu aetakse matkalised traktori järelkärule õlgede otsa ja sõidutatakse käänulistel teedel õigesse kohta. Sõit võtab aega paarkümmend minutit ja viib muu hulgas mööda paari meetri kõrgustest karuputkedest. Vaatepilt, mis paneb jahmatama.

Päris rappa aga sõiduvahendiga ei saa, tuleb ka jalavaeva näha. Niisiis ronib kaheksaliikmeline seltskond teele, mõlad kaenlas, ja hakkab astuma. Märja maani on läbi metsa kümnekonna minuti tee. Päike on kuuskedealuse metsa kuumaks ja lämbeks kütnud. Seda enam muutub tuju paremaks, kui jalga maha pannes on tallaalune märg. Veel veidi ja jõuame ?sadamasse?: rabajärve ääres lebab kümmekond erivärvilist kanuud. Rahvas jagatakse paarideks, kuigi kanuus võiks sõita ka kolmekesi.

Esimesed tõmbed lähevad kanuus kramplikult, sest ei ole varem sedamoodi vee peal liikunud. Kogenum Vahtel soovitab mitte rabeleda ega kõvasti sõuda, vaid end lõdvaks lasta. Lisaks teeb ta kiirkursuse, kuidas mitte ümber minna. Seda osa kuulan eriti hoolega, sest mu fotoaparaat vee all pilti ei tee. Kui kanuus püsti ei seisa või mitmekesi ühte pardasse ei kogune, siis pole vette sulpsatamist karta. Ette rutates võin öelda, et ümber läks vaid üks kanuu, mille juhid ise enne sõitu minekut seda ka lubasid. Kui provotseerida, saab kanuu ümber väga lihtsalt. Kaks inimest kogunevad ühte pardasse ja ongi veesõiduk vett täis. Nii juhtuski, et kaks noormeest hulpisid oma sõiduvahendi kõrval vees. Selleks et paat uuesti sõidukõlbulikuks saada, tuleb see ühele paljudest saartest lükata ning veest tühjaks valada. Huvi pärast proovisid merehädalised, kas kanuu ka vee all liigub. Liikus, tunduvalt aeglasemal küll kui vee peal, kuid liikus siiski.

Esmapilgul tundub järv väike, kuid edasi sõudes selgub, et kanalite kaudu on omavahel ühenduses kümneid pisemaid tiike, mis kokku moodustavad suurema järvistu. ?Peatusteta saab sõuda umbes kaks kilomeetrit,? selgitab Vahtel ühest lombist teise libisedes.

Veidi päikest ja mõlatõmbed teevad oma töö ning tunni pärast on nahk märjaks muutunud ning aeg supluseks. Et rabajärve vesi on pruun, põhja kanuust ei näe. Seda otsitakse mõlaga. ?1,6 meetrit on keskmine,? räägib Vahtel sügavusest. Keskmist kasvu eesti mees lendab siin pea ees mudasse. Õnneks on ühele sügavamale tiigile tehtud tühjadest tünnidest parv, millelt saab vabalt pea ees hüpata, ilma et põhjani küündiks.

Et päev ei mööduks lihtsalt niisama sõudes, on turismitalu välja mõelnud legendid rabas juhtunu kohta. Nii saab näiteks otsida rappa kaduma jäänud 700aastaseid neitseid. Meil jäi see paraku küll tegemata, sest kihk võidu sõita ja ujuda oli tugevam. Samuti jäi uurimata kopramaailm.

Pärast nelja tundi saab sõudmisest küllalt, mõla on kätte villid hõõrunud. Üheskoos loivatakse metsast välja traktorini ning sõidetakse tallu õhtust sööma, et siis suund taas Tallinna võtta.